Loe

Võrno ja Leinatamm žongleerivad Vanemuise laval aja looga

Tartu Ekspress, Rasmus Rekand

Tartu Ekspress, Rasmus Rekand

Ajalootund. Pläriseva kella asemel teatab selle algusest Haydni sümfoonia nr 104. Inspitsiendi nõutud paruka vastu protesteeriv peapedagoog Võrno. Oma tummas stiihias mängivad kaasa nii Napoleoni-aegsed püksid kui kannustega säärsaapad. Lõhnab hobuste järele.

Vanemuises äsjalavastunud Tarmo ja Hannese ajalootund „Aja lugu muusikas” galopeerib huumorivõtmes läbi klassitsismiajastu. Püüdlus ühendada jubedusjudinaid tekitavad õppeained ja meelelahutus õnnestub virtuoossel tandemil mängeldes.

„„Lotte ja Bruno muusikatund” kerkis mudilaste hulgas ülimenukaks. Tekkis mõte ja vajadus midagi samalaadset luua vanemale koolieale,” selgitas tausta uuslavastuse produtsent Mall Türk. „Tarmo Leinatamm võttis lihtsasti tuld. Lisaks kutsus kujutava kunsti poolt tutvustama appi ka hea sõbra Hannese. Sisu on nende kahe mehe looming.”

Türk, kelle põhiametiks teatris on noorsootööd juhtida, ei tee mingit saladust, et peale ajalooharituse kasvatatakse sedasi ka järeltuleva põlvkonna teatrihuvi. „Võime vaid oletada, kui suur protsent praegu saalisistuvatest noortest näeb esimest korda elusuuruses sümfooniaorkestrit. Kui paljudele jääb see viimaseks?”

Möönan, et kui kasvõi üks minu keskkooliaegne muusikaajaloo tund oleks toimunud Vanemuise väikesel laval nähtud stiili ja vahenditega, olnuks mul Võrno publikusse esitatud teadmisi kontrollivate küsimuste ajal kõiketeadvaks muheluseks ka mingi sisuline põhjus. Nüüd jääb üle vaid tegijaid kiita, et klassitsismis keskmise juhmusega täiskasvanul möödub aeg ühtviisi nii huvitavalt, harivalt kui lõbusalt.

Teadlikult on lõppeva hooaja allesjäänud „Aja loo“ tunnid mängukavas keset äripäeva. Nii avaneb võimalus muusika või ajalootund (etenduse pikkust arvestades pigem siiski mõlemad) pidada tavapärasest sootuks põnevamas miljöös. Rääkimata lektorite prominentsusest.

Sisukas vaheldus igavale pinginühkimisele, mida peaks nautima peale õpilaste ka õpetajad. Sest vaatamata pisut Elu24 stiilis kurioosumite järele lõhnavale sisule, on pakutav teadmistelaks väärikas. Asjaolu, et etenduse ajal tegi peale ajakirjaniku märkmeid ka enamik rõdulviibivast õpilaskonnast, räägib selget keelt neid peatselt ees ootavast kontrolltööst. Mille tulemused omakorda peaks andma õiglase hinnangu vanemuislaste pingutustele asuda tõsiseltvõetavaks osaks kooliprogrammist. <br />
Omaette väärtus on tavapärase kavakapsa asemel müütatav brošüür, mis kannataks häbita ära ka tiitli „Klassitsismi kiirkursus”. Vaid jalutuskäiku sajandite taha orkestri peade kohal illustreerivale pildijadale võiks lisada nimed-numbrid. Siis oleks nagu päris ajalugu. Äkki jääb miskit meeldegi. Või vähemalt käib võõrapäraste nimede korrektne kirjapilt silme eest läbi.

Et Vanemuine oma kodulehel liigitab lavastuse kontserdiks, võib osutada sihtgrupi jaoks ülekohtuselt eemaletõukavaks. Hoopis põnevam on ju leida seosed köögikombaini ja giljotiini või luriseva nina ja pintsakuvarruka nööpide vahel, foorina toimivast lehvikust rääkimata. 
 

17.03.2011