Liisa Smith katsub jõudu Londoni teatrilavadel

Linnaleht, Ada Maltseva

Londonis elav lavastaja Liisa Smith (32) peab oma koduks endiselt Eestit ja plaanib siia kindlasti tagasi tulla. Praegu aga on tal maailma ühes suuremas teatrimetropolis piisavalt palju väljakutseid.

Kohtun Liisaga lumisel esmaspäevahommikul, mil ta on just Londonist kohale jõudnud. Et siis samal õhtul tagasi lennata. Noor lavastaja elab Londonis ja lavastab mitmes sealses teatris. Aga lavastajatööd teeb ta ka kodumaal. Sel sügisel tõi ta Vanemuises vaatajate ette palju kõneainet pakkunud Sofi Oksaneni romaani põhjal loodud “Puhastuse”, lisades karmile loole lüürilisi noote.
“Mulle meeldib, et Sofil oli julgust võtta see väga valus teema ja lahti kirjutada,” tõdeb lavastaja. Ta vaidleb tuliselt vastu kõigile neile, kes ei usu, et taolised koledad asjad üldse kunagi toimusid, kritiseerivad teost faktivigade tõttu, leiavad, et nõukogude aeg ei olnudki nii kole, kui raamatus kujutatakse, või siis ei ole rahul sellega, milline mulje eestlastest selle teose tõttu jääb. “See, millest Sofi kirjutab, on väga aktuaalne. Ta võib-olla teeb seda tõesti melodramaatiliselt ja naiselikult, aga teema ja keskkond, millest ta oma ainese võtab, on ju vägagi realistlik,” märgib ta.
“Puhastus” pole naise esimene lavastajatöö Eestis ja Vanemuises. Kahe aasta eest tõi ta Tartus lavale iiri autori Billy Roche’i “Vaene loom vihma käes”.

Algul tahtis Liisa saada hoopis näitlejaks, kuid ei löönud lavakooli katsetel läbi. Praegu ei ole tal aga üldsegi kahju, et laval näitlejana särada ei saa. “See rahuldab minu auahnust täiesti, kui ma panen selle asja kokku, mis lavale jõuab. Ma ei pea ise rambivalguses olema,” tõdeb ta. “Õnneks mul oli tarkust väga ruttu aru saada, et minust ei tule näitlejat. Kui ma vaatan neid näitlejaid, kes praegu laval end suureks mängivad, on mul hea meel, et üks keskpärane näitleja ei trüginud lavale end näitama,” ütleb ta.
Enne Inglismaale minekut Madis Kalmeti juures näitlejameisterlikkust õppides söandas Liisa tollele ääriveeri öelda, et tahaks lavastaja olla. Ja Kalmet näitaski talle suuna kätte. “Ega ta mind otseselt lavastajaks õpetanudki, aga ma õppisin teda vaadates ja teda hinnates väga palju.”

Kas võib öelda, et olete Londonis lavastajana läbi löönud, või on veel ruumi sinnapoole liikuda?
Ruumi on alati liikuda (naerab). Londonis on ju nii palju lavastajaid ja teatreid. Loomulikult ma ei kuulu nende tippude hulka, kes lavastavad West Endis või Off West Endis. (Liisa selgitab, et Londoni teatrid jagunevad kolmeks: West End ehk suuremad teatrid, Off West End ehk väiksemad ja/või alternatiivsemad teatrid ning Fringe ehk väiketeatrid.) Neid on vaid käputäis ja nende hulka pääsemiseks peab olema tohutult palju õnne. Ainult suurest tööst alati ei piisa. Aga selles mõttes olen ma küll läbi löönud, et teatriringkondades mind teatakse ja ma olen nende lavastajate hulgas, keda suured lehed arvustavad. See ongi tegelikult see, mis teeb Londonis lavastaja tuntuks. Londonis on 5000 lavastajat, kellest arvustatakse kuskil 150. Mul on tekkinud juba oma teatrid, kus ma olen lavastanud ja kuhu mind tagasi kutsutakse. Seega olen kindlasti teel, aga mitte enam päris alguses.

Kas mujalt tulnud inimesele on läbilöömine veel selle võrra raskem, et konservatiivsed inglased ei taha võõraid hästi enda sekka lubada?
London ei ole tegelikult Inglismaa ja seal on palju kergem läbi lüüa kui mujal riigis. London on nii kosmopoliitne, seal elab kõiksugust rahvast. Muidugi on raskem läbi lüüa, aga väga palju sõltub haridusest. Mina läbisin nii kõva teatrikooli, et juba see iseenesest tegi mulle hästi palju uksi lahti. Mul oli isegi kergem minna oma magistritööd teatritele pakkuma ja öelda teatrijuhtidele, et tahaksin seda just nende teatris teha. Inglismaal on ju töölesaamine üks enesemüümine. Sa pead end rääkima nii suureks ja heaks, et sind tahetakse, mis on eestlasele väga vastumeelne. Aga just tänu sellele, et mul oli kooli ja ka oma juhendaja nimi välja käia, sain natuke kergemini endale hoo sisse ja see andis võimaluse, et mul on praegu Londonis võimalik veidi rohkem tööd teha.

Kas Londonis ongi teatrisüsteem selline, mis paneb igaüht enda eest võitlema?
(Londonis töötavad teatrid nimelt hoopis teistmoodi kui Eestis, projektipõhiselt. Ei ole koosseisulisi truppe, mis sunnib nii näitlejaid kui ka lavastajaid rohkem pingutama, sest alati võib keegi parem tegija ukse taga oodata.)
Just rääkisin paari Eesti lavastajaga ja nende jaoks tuli üllatusena, et Londoni teatris ei ole koosseisulisi truppe ega koosseisulisi lavastajaid. Tegelikult mulle meeldivad mõlemad süsteemid, Eestis on lihtsalt kergem, sest siin on sul meeskond, kes töötab sinuga kaasa, näitlejad, kes tunnevad üksteist, trupp, kes on juba aastaid kokku mänginud. Aga mulle meeldib Inglismaa kirju teatriseltskond, lavastajal on võimalik hästi palju valida ja casting’u-süsteem on päris huvitav. Lavastajal pole vaja paanitseda, kui näiteks näitleja jääb haigeks või kui mõni trupiliige tuleb mingil põhjusel prooviperioodi ajal välja vahetada. See annab tugevust juurde.
(Liisa tähendab, et Eestis on koosseisuliste näitlejate kokkukuuluvustunne veidi teistsugune. Aga samas on näitleja ikkagi näitleja nii Eestis kui ka Inglismaal. Ja näiteks “Puhastuse” trupp on väga kirju: mitu näitlejat on väljastpoolt Vanemuise teatrit, mis teeb selle koosseisu natuke Inglise teatritrupi sarnaseks.)

“Naislavastaja” kõlab sama totralt kui “naisminister” või “meesabilinnapea”, aga tundub, et Eestis on suhteliselt vähe tugevaid naislavastajaid. Kuidas on lood Inglismaal?
Eks lavastamine ongi meeste eriala, kuhu ma olen trüginud. Ega sinna väga palju naisi ligi ei lasta (naerab). Inglismaal on loomulikult rohkem naislavastajaid, sest mastaabid on suuremad. Kui Eestis on lavastajate liidus 240 liiget, siis Inglismaal ligi 5000. Tipus on paratamatult enamikus ikkagi mehed, kuigi leidub ka naisi. Meil oli just hiljuti sellises teatris nagu Donmar Warehouse lavastajate konkurss ning tehti tohutu suur artikkel sellest, et selle läbis ka kaks naist, kes saavad seal järgmisel hooajal lavastada. See oli isegi inglaste jaoks üllatus, et ei valitudki kolme meest, vaid kaks naist ja üks mees. Ja alles hiljutisel London Evening Standardi korraldatud teatriauhindade kätteandmisel täheldati naislavastajate ja naisnäitekirjanike tugevat esiletõusu.

Londonis on 300 teatrit. Milliseid neist soovitate teatrihuvilisel turistil külastada?
Sõltub sellest, mida ta vaadata tahab. Kes tahab näha muusikale, meelelahutust, siis on kogu West End neid teatreid täis. Minu lemmikute hulka kuuluvad Almeida Põhja-Londonis Islingtonis ja Donmar Warehouse Covent Gardenis. Dalstonis asuv Arcola, mis nüüd küll kolib, on natuke uuenduslikum. Neile, kes otsivad vana hea Tallinna linnateatri või Rakvere teatri stiilis etendusi, on Almeida või Donmar Warehouse väga head valikud.

Kas see vastab tõele, et Londoni teatrites ei olegi garderoobe?
Vastab küll. Suurtes teatrites tegelikult on, aga see maksab, väikestes teatrites tavaliselt ei ole. Nii et tõepoolest tuleb mantel süles istudes etendust vaadata. (Liisa selgitab, et kui mantlihoiu eest küsitaksegi 2 naela, siis see raha läheb teatri kassasse ja seda kasutatakse katuse lappimiseks või näitlejate palkamiseks. Suurem osa teatreid Inglismaal ei saa riigilt dotatsiooni ning enamik Inglismaa ja eriti Londoni teatritest töötab pidevalt suures kahjumis. Ainult väga vähesed muusikalid jõuavad kasumisse.)

Kui teie nimest üks i-täht ära jätta, olete ehtne inglanna Lisa Smith, keda Londonis elab tuhandeid. Korrektsust armastavad inglased kipuvadki vist teie eesnime korrigeerima?
(Liisa Randmaast sai Liisa Smith inglasega abielludes. Kuigi praegu ta enam abielus ei ole, jättis ta selle nime alles, sest oli Smithina end juba lavastajana tõestanud.)
Vahel tuleb seda ikka ette, aga õnneks on vähemalt teatriinimesed natuke rohkem informeeritud. Isegi kui nad kahtlevad, siis vähemalt austusest lavastaja vastu jätavad need kaks i-d alles, lootes, et äkki see on ikka õige kirjapilt (naerab).

Curriculum vitae
Sündis 28. jaanuaril 1978 Tallinnas.
On lõpetanud Mustamäe gümnaasiumi, õppinud Tallinna pedagoogikaülikoolis eesti keelt ja inglise filoloogiat.
Lõpetas Londonis East Anglia ülikooli näitekunsti eriala cum laude (2005) ja omandas Londoni kuninglikus teatriakadeemias magistrikraadi lavastaja erialal (2006).

Kõrvalpilk
Ärge kartke, maailma meie skandaalikesed ei huvita
Nüüd juba kümme aastat Londonis elanuna tõdeb Liisa Smith, et kaugelt vaadates paistavad paljud asjad teistmoodi. Näiteks mõned siin vahel võimenduvad skandaalid ei jõua tegelikult üldse lääne meediasse. Kas või kogu see tants ja trall, mis käib kultuuripealinna üle. “Ega üks keskmine inglane ikka ei tea, mis asi see on. Kuni Londoni metroosse ei ilmu silt, et tulge Tallinna ja vaadake, kui ilus linn see on, küsib keskmine inglane ikka, kus see Eesti on, mis see Tallinn on ja kas Eesti pealinn on Riia,” räägib Liisa lõbusalt.
Sama on ka ERSO-asjaga ning kõigi muude pahanduste ja skandaalidega. “Eestis elades võib ju mõelda, et jube, mis siin kogu aeg juhtub, aga ega need lood väga maailma ajakirjandusse ei jõua. Lisaks on Inglismaal kohalikud skandaalid, mis siinsetest väga ei erinegi,” märgib ta.
Aga pikka aega Inglismaal elanuna tõdeb ta ka seda, et eesti kultuur ja see, mida siin tehakse, sobitub väga hästi lääne kultuuri konteksti. Seega pole mingit põhjust silmi maha lüüa. “Ma olen päris tihti kohanud suhtumist, et mis nüüd meil siin väikses Eestis, aga tegelikult leiab Eestist samamoodi väga häid teatrilavastusi, kontserte, näitusi jms. Nii et tihtipeale on ka välismaa tegijatel siinsest kultuurist päris palju õppida,” kinnitab ta.