Näitlejad satuvad hasarti

Triin Truuvert, Teatriteaduse tudeng

Ei läinudki palju aega, kui Vanemuine tõi lavale Mika Myllyaho näidenditriloogias «Paanikale» järgneva «Kaose», mis räägib nagu esimenegi elumuredest ja ängidest.

Triloogia esimeses näidendis on tegelasteks paanikaseisundisse jõudnud mehed. Nüüd on meie ees kolm naist, mis tähendab ainult üht – rohkem emotsioone ja väljaelatud tundeid.

Kavalehele on märgitud, et «Kaose» tegevus toimub natuke nagu Helsingis, aga enamalt jaolt nende kolme naise peas. Selle esile toomisel mängib hästi kaasa väheste vahenditega loodud lavakujundus.

Kohati hirmuäratavalt tühjana mõjuv lava seab esiplaanile tegelased ja nende hingemaailma. Samas tasakaalustab napp kujundus hästi naiste sisemuses valitsevat tunnete virvarri ega lase laval toimuval täielikuks kaoseks üle minna.

Põnevad rollivahetused

Olukordade lahendused ja näitlejannade lõputute ümberkehastumiste hasart stseenist stseeni on kaasahaarav ja nauditav. Lavastusele lisab omaette väärtust publiku soosivaist reageeringuist nakatunud näitlejate mängurõõm.

Merle Palmiste Julia on psühhoterapeut nagu ikka – rahustav, vaoshoitud, abivalmis. Kergeuskliku naisena on ta emotsionaalse toe nimel kõigele nõus läbi sõrmede vaatama. Kuid ta on ka kolmest ainuke, kes suudab rõõmu tunda käesolevast hetkest.

Seevastu Liina Tennosaare emakeeleõpetaja Sofia puhul ei maksaks rääkida tagasihoidlikkusest – selle naise jõuline otsekohesus ja valmidus enda huvide eest seista ei kohku millegi ees tagasi.
Lihtsameelsele Juliale vastandub tema õde Emmi, vabakutseline ajakirjanik. Eva Püssa kehastuses pakatab ta ratsionaalsusest ja enesekindlusest ning kohe ei olegi aimata, et midagi võiks temaga valesti olla. Seda ootamatult avaneb Püssa tegelaskuju teises vaatuses, mil kõik tundub lootusetult kokku varisenud.

Lisaks põhitegelaskujudele on näitlejannade kanda 18 tegelasest koosnev tüüpide galerii, kellest igaüks jääb millegi poolest meelde. Eredamalt kerkivad esile Palmiste aju-uurija, Tennosaare Emmi mees Leo ja Püssa kirglik mees. Palmistet ei tunne mõnes pisirollis äragi.

Näitlejatöödest kumab läbi ansamblilisus, sealsamas on kõik kolm iseenda eest väljas. Sellises olukorras, kus tuleb välkkiirelt hoopis teisest puust tegelasena lavale hüpata, muud moodi ei saakski.

Rein Paku lavastatud «Kaos» on hea meelelahutus, kuid rohkemgi veel. Lisaks koomilisele poolele leidub tõsisemaid hetki, kus osatäitjad näitavad ka psühholoogilisema mängulaadi oskuslikku valdamist.

Tasakaalu säilitamine

Nii kujuneb meeldejäävaks kainestusmaja stseen, kus läbi naeru ja pisarate pääsevad lõplikult valla tegelaste sisemaailmu kammitsenud vastuolulised emotsioonid.

Kolm naist tunnevad ühel hetkel vajadust ennast tühjaks rääkida, olles seejuures valmis oma eluga jälle edasi minema.

Lavastuses jääb kõlama mõte, et õnnelik tuleb olla siin ja praegu. Kõige tähtsam on jääda iseendaks ja teha hingelähedasi asju. Üksnes nii on võimalik säilitada vaimne ja sisemine tasakaal maailmas, mis meiega laastavalt ümber käib.

Tragikomöödia

• Mika Myllyaho tragikomöödia «Kaos» on lavastanud Rein Pakk, kunstnik Annika Pakk.

• Mängivad Merle Pal-miste, Liina Tennosaar ja Eva Püssa.

• Järgmine etendus Vanemuise suures majas on 21. oktoobril.