Loe

Tragikomöödiast eneseabini

Postimees, Madis Kolk

Postimees. Madis Kolk (Teater. Muusika. Kino peatoimetaja)

Mika Myllyaho näidendi sündmustik on ehk liigagi argieluline, et selle pealkirjaks panna „Kaos“, kuid see ei vähenda ta sisulist väärtust. Aateline ja pühendunud õpetaja Sofia (Liina Tennosaar) on jõudnud läbipõlemise ääreni, psühhoterapeut Julia (Merle Palmiste) ning ajakirjanik Emmi (Eva Püssa) maadlevad aga kergemat sorti isiksusehäiretega. Kolme sõbrannaga toimuv on sedavõrd realistlik, et nende pööraseimadki juhtumused ei mõju küll uskumatu liblikaefekti tulemusena, kuid seda enam võimaldavad vaatajale äratundmist. Ka näidendi positiivne lõpp pole mitte imal happy end vaid see heidab publikule teraapilise lootuskiire. Rein Paku lavastuse peamine nõrkus näib aga seisnevat selles, et ta on ennekõike lähtunud loo pealkirjast ja žanrimääratlusest „tragikomöödia“, samuti näidendi pakutud stand-up komöödia võtmes kiiretest ümberkehastumistest, mille kaudu kolm näitlejat peavad kahe tunni jooksul lisaks oma põhitegelastele veel paarkümmend tegelaskuju elavaks mängima. Puudu jääb aga sideainest, mis võimaldaks kolme naise probleemidel tõesti läbitunnetatult esile tõusta. Vahendist on saanud eesmärk.
Tragikoomiline teatrivõti püüab lihtsustatult väljendudes taotleda seda, et tõsised probleemid ei mataks meid melodramaatilise melanhoolia alla vaid et suudaksime nende üle esmalt naerda, mille tulemusel suurenenud tundlikkus võimaldaks neid probleeme ka lahendama hakata. Ometi igatseks sel puhul, et nihestav naer tõukukski kujutatud probleemidest. Lavastuse problemaatika ja mänguvõtme omamoodi lahkukasvamist sümboliseerib juba „Seksi ja linna“ tunnusmeloodia muusikalises kujunduses: kolme soome naise PÄRIS probleemide analüüsi eel vihjatakse võimalusele, et nemadki elavad oma Manhattani suguõdede kombel vaid ise oma elu keeruliseks, korvamaks armastusvõimetust ja jätkamaks jutuainet. Ilmselt pole lavastaja siiski soovinud kahe sõpruskonna probleeme samastada, kuid võte ei hakka tööle ka poleemilise vastandusena, pigem jääb lihtsalt dekoratiivselt õhku rippuma.
Sama lugu on ka episoodiliste ümberkehastumissketšidega. Näitlejannasid saab nende koomikunärvi ja detailitäpsuse eest vaid kiita, kuid lavastuslikus mõttes oodanuks kiirete pildivahetuste taga ka mõtestatumaid rõhuasetusi, mitmeplaanilist tervikpilti, mida vähemalt veel esietendusel jäi varjutama stseenide gradatsioonitu kokkukuhjatus ning mõnede tegelaskarikatuuride kohatine ühtesulamine.
Kõik see kokku võimaldab vaatajal nautida meisterlikke üksiksooritusi ja tabavat dialoogi (Jan Kausi tõlkes) ning aimata lavastaja avarahaardelist kontseptsiooni, kuid kui lavastuse lõpus saame lootust, et ka kõige keerukamatele olukordadele on olemas lahendused, ei kasva see tõdemus välja mitte eelnevast tegevusest, vaid vaataja justkui lihtsalt raputatakse välja vahepealsest sketšishow’st, et loole ka mingi punkt panna. Sellest aga, kuidas masendusmeeleolus reaalselt tragikoomika kaudu avaramat pilti näha, lavastus eriti aimu ei anna. Küllap kartusest mõjuda eneseabiõpikuna, kuigi just sellest hirmust peakski lavastuse žanr meid vabastama. 
 

30.08.2010