Moodsa käekirjaga ooperitükk

Mari Hiiemäe, Äripäev

Mõnusalt tänapäevasesse vormi viidud “Manoni” vaadates sain lisaks ilusale muusikale ka lavastajatööst täit rõõmu tunda.

Lavastaja Marko Matvere oli Jules Massenet’ ooperi sisu jätnud originaalilähedaseks. Muusika oli ehtne ning esitatud prantsuse keeles, nagu see ooper kunagi loodud oligi. Ka tegevustik oli selline, nagu see algselt kirja pandud. Vahe oli välistes võtetes, mille kaudu üritati tükk kõige oma ilusa ja kurva sisuga tänapäeva tuua.

Õnnestus see päris naljakalt. Nii sai uhkest tõllast kaherattaline liikur Segway, peenest söögikohast aga improviseeritud hamburgerikäru, kust näljased kunded ülistuste saatel sinepiga kakukesi võtsid, lauldes samal ajal jumalikest jõevähkidest ja hanemaksapasteedist, nagu tekst ette nägi. Pidustseenides kummutasid osatäitjad suule pruune plastõllepudeleid ja Heinekeni-purke, helistasid mobiiltelefonidega ja näitasid vihahoos keskmist sõrme – žest, mis ei olnud Euroopas veel käibel ei Manoni-loo kirjutamise aegu 18. sajandi algupoolel ega Massenet’ ooperi maailmaesietenduse ajal 1884. aastal Pariisi Opera-Comique’is. Erilist tänapäeva momenti rõhutas etenduses end jumalale pühendanud abee Des Grieux, kes tõmbas pühitsetud vee pritsimiseks kätte kollased kummikindad. Jne, jne.

Sisu oli mõtlemapanev ja tõsine kõigest välisest palaganist hoolimata. Eks ole kasiinokuradi kätte langemine tõsine teema isegi siis, kui hasartmängu imiteeritakse vaid kärbsepiitsadega põrandat materdades. Samuti jääb ähvardus ähvarduseks ka juhul, kui mõõga asemel ainult lauanuga välja on tõmmata.

Põhiline sisuliin keerles “Manonis” vaese maalt pärit tüdruku elutee ümber, kelle ilu sai talle saatuslikuks, kuna see tekitas liiga palju valikuvõimalusi elustiilide ning meeste suhtes. Peategelane Manon ihkas tähelepanu ja kenitlemisvõimalust, armastuse ja võimu vahel ta valikuid teha ei osanud.

Positiivset võib selle etenduse kohta palju öelda. Rohkem kui kolm tundi kestnud ooper (osa aega kulus küll kahele vaheajale) oli köitev kuni lõpuni. Süžee oli jälgimapanev, muusika kaunis ning professionaalselt esitatud, tänu tiitritele oli ka tekst arusaadav.

Ooperi kohta sisaldas “Manon” mõnusalt palju aktiivset liikumist – staatilises olekus lauldud aariad sellest peaaegu puudusid. Ning mõnusat lisakõdi, nagu öeldud, pakkusid tänapäeva miljööga püüdliku ülepakkumise teel tekitatud huumorimomendid.