Braavo, Vanemuine!
Toomas Zupping, Eesti Ekspress
Ooperigurmaan Toomas Zupping ei varja oma vaimustust Marko Matvere “Manoni”-lavastuse üle.
Jules Massenet’ ooper “Manon” 9. ja 18. aprillil Vanemuise väikeses majas, lavastaja Marko Matvere, dirigent Lauri Sirp.
“Manon” on üks prantsuse populaarsemaid ja Massenet’ enim mängitud oopereid (Pariisis mängiti seda 75 aastat jutti), mis esimest korda heade mõtete linna teatrilavale toodi. Marko Matvere ooperilavastajana pole õnneks unustanud, et head ooperiartistid – nii solistid kui ka koorilauljad – oskavad lisaks laulmisele ka näidelda. Tulemuseks on terviklik lugu, mis omakorda näitab, et ka romantilise või traagilise sisuga teose võib lavale tuua huumoriga, ilma et see naeruvääristaks sügavaid tundeid ja inimlikke kannatusi. Matvere on osanud kõik osalised viia staadiumisse, kus töö tegemisest on saanud puhas rõõm, ja kõigile on selge, miks nad laval just nii peavad olema ja miks naa tuleb teha, lastes selleks ilmselt ka artistidel lavastuse valmimisel kaasa rääkida. Ja kõik see kandub saali aatompommi plahvatuse lainetena, mis ei jäta kedagi puudutamata.
Lavastuse iga detail ja detailikene on põhjalikult läbi mõeldud ning need teenivad vabalt ja pealetükkimatult omi eesmärke. Lavastus ise ei paigutu ühessegi kindlasse ajastusse – kõik see võis juhtuda sada aastat tagasi või hakkab hoopistükkis juhtuma homme. Lakooniline lavakujundus laseb segamatult tegevust jälgida ning efektsed kostüümid toetavad osavalt artistide kehastatavaid rolle (kunstnik Maarja Meeru). Lavaline liikumine jättis üllatavalt värske mulje ja toetas üldist meeleolu, aidates kaasa pinge hoidmisele, keegi polnud laval lihtsalt igaks juhuks ning peategelased eristusid segelt massistseenides (koreograaf Marika Aidla).
Lõbujanused lõdva püksikummiga näitlejannad Poussette, Javotte ja Rosette (Merle Jalakas, Karmen Puis, Valentina Kremen) ei väsi kordagi kolme vaatuse jooksul nautlemisest ega teiste arvel elamisest ning muidu tuulelipuna olesklemisest. Massenet’ “Manonile” iseloomulikud ansamblid mõjusid läbi kogu etenduse väga sugestiivselt ja emotsionaalselt. Mati Kõrtsi Guillot on ehtne ilalõug kerge saagi otsinguil – mesijutu puhuja, kelle varustusse kuulub suur “auto”, et järjekordne neitsikene oma kollektsiooni püüda. Taavi Tampuu kehastatud Brétigny on aga hoopis rafineeritum “jahimees”, kes peale suurte sõnade meisterdamise taipab potentsiaalse tibikese hinge pugemiseks ka kalleid firmamärke kandvaid kingitusi tuua, ning õrn naisehing koos värske ihuga ongi ta sängis.
Taisto Noor tegi armastava isa osas igati kena rolli. Atlan Karp Lescaut’na on lavastuse üks eredamaid kujusid nii oma võimsa lauluhääle kui ka väljapaistva näitlejameisterlikkuse poolest – annab ju roll selleks ka palju võimalusi. Eriti läks hinge Lescault’ III vaatuse aaria meisterlik esitus.
Des Grieux’ ossa oli Vanemuine kutsunud Türgis sündinud ja Itaalias muusikalise hariduse omandanud (tema õpetajaks on olnud ka Luciano Pavarotti) Deniz Leone, kelle ilus romantiline tenor oli kodus kõigis tenorile mõldud registreis ja kes suutis kuluaarides kirutud lühikese ning jässaka keha laval märkamatuks laulda ning mängida.
Manoni osas oli esimeses etenduses Vanemuise enda solist Alla Popova, teisel etenduses laulis külalisena Kädy Plaas. Alla Popova rollilahendus, eriti dramaatiline osa, oli igati nauditav, kuigi tundus, et üksi laval lauldes muutus tema hääl ebakindlaks ning kippus liialt vibreerima, samas kui partneri käevangus olles see fenomen kadus.
Allakirjutanule jättis sügavama mulje Kädi Plaasi esitus, kelle metamorfoos esimese vaatuse süütust ja naiivsest maaneiust teise vaatuse suurilmalikuks ja üleolevaks grisetiks oli tunda iga ihurakuga.
Võib kindlalt väita, et Kädi Plaasi puhul on tegemist meie väljapaistvaima lüürilise sopraniga, kellele on antud lisaks kaunile häälele ka oskus seda kasutada ning roll meisterlikult välja mängida. Üks muljetavaldamaid ja täiuslikumaid stseene oli III vaatuses, kui Manon ootas kloostris kohtumist Des Grieux’ga – siin oli kirge, lootusi, hingelist võitlust, ja seda nii muusikas, sõnas kui pildis.
Vanemuise orkester Lauri Sirbi juhatusel oli igati tasemel, kuigi teise etenduse ajal olid mõned pillirühmad rihma lõdvemale lasknud.
Kurvaks teeb, et Tartu (kes püüdles ka Euroopa kultuuripealinnaks) elanikud ei oska hinnata luksust, mis neil oma linnas olemas on. Ja ooper on just selline luksus, mida vähesed väikelinnad saavad endale lubada. Mõlema etenduse ajal oli saalis vabu kohti küllaga, reklaami puudusega seda vähemalt seekord küll vabandada ei saa. Huvitav oleks teada, mida need Tartu head mõtted endas küll peita võiks?