Loe

Vanemuise Manon Alla Popova kehastuses laulab armastuse jõuga

Ruth Alaküla, Andres Laasik, Eesti Päevaleht

Ruth Alaküla, Andres Laasik, Eesti Päevaleht

Matvere ooperilavastus on haarav muusikateater, kus pääseb mõjule vanemuislaste võlu.

Vanemuises hullutab mehi lihtrahvast pärit teismeline võluv Manon. Massenet’ ooperisse on elusärtsu ja kirge süstinud Marko Matvere, kes seekord mängib muusikateatris lavastaja rolli.

Marko Matverele langebki kahtlus, et just tema on lavastajana inspireerinud vähemalt Eesti mõõtkavas märkimisväärse ooperisündmuse, mida Massenet’ „Manoni” Vanemuise esietendus kahtlemata oli. Tegu oli tervikliku teosega, kus paistsid eredalt välja hulk komponente alates nimiosalisest, keda laulis esietendusel Vanemuise solist Alla Popova. Lauljanna sai hakkama sellega, et moondus takuseks noorukeseks tüdrukuks, kelle külge on meestel soodumus kleepuda. Selline Wedekindi ja Bergi Lulu tüüpi teise ajastu ja teise kunstilaadi neidis, kelle glamuurse pealispinna all kumav kodukootud lihtsus mõjub võluvalt.

Niisugune rollijoonis sündis tänu Popova Manoni lavakuju lihtsusele ja vahenditusele, ehkki vokaalpartiis esines suur vibrato ja kõrge register kõlas pigem metalselt. Seda eriti esimeses vaatuses. Esietenduse Manon arenes tegevuse käigus, koos lavalise enesekindlusega suurenes vokaalne vabadus.

Tore solistiansambel

Vanemuine jätkas „Manoni” lavastuses rahvusooperi viimase aja kommet laenata Türgist tenorit ja Deniz Leone Des Grieux’ rollis sellist valikut üldiselt õigustas. Tema lavale tulek ja järgnev Manoni armumine polnud just eriti lubav: publiku ette tuli laulja, kelle lavalised eeldused polnud kiita ja kes tegutses oma rollis puiselt. Ent meeldiva häälega laulja sai vokaalpartiiga hakkama ning Des Grieux ja Manoni armulugu leidis muusikas oma väljenduse. Huvitaval moel hakkas Deniz Leone loodud lavakuju elama alates kolmandast vaatusest, kus leiab aset Des Grieux’ ja Manoni taaskohtumine ja puhkeb uuesti õide kunagine armastus, varjutatuna seekord vihast ja armukadedusest. Roll pääseb maksvusele juba täie ette, nii et lõppstseeni traagiline duett on kõrghetk nii ooperi nais- kui ka meespeategelasele.

Lavastuses on jõuliselt olemas Manoni ohvitserist nõbu Atlan Karbi kehastuses. Värvikas karakter, kes saatuse tahtel mängib sugulasena kaasa noore neiu elukäigus. Atlan Karbi aktiivse mürgeldaja karakterit pidi hiilib lavastusse burleski ja sellist kunstikäsitlust kohtab läbivalt mujalgi. Matvere „Manonile” on omane pulbitsev koomika, doseeritud väga täpselt, et mitte varjutada noore naise dramaatilist armastuslugu. Siin on kohane rääkida toredast solistiansamblist, mis lööb värvikalt ja isikupäraselt lavastuses särama. Mati Kõrts lõikab loorbereid elumees Guillot de Morfontaine’i rollis, Jaan Villem Sibul Kokana. Taisto Noor sobis täpselt vana Des Grieux rolli. „Manon” on lavastus, kus pääseb mõjule Vanemuise trupis peituvate isiksuste võlu.

Laval toimuva muudavad kunstiliselt tõsiseltvõetavaks hea lavakujundus ja kostüümid (kunstnik Maarja Meeru), mille mõni element ulatub leidlikult tänapäeva. Lavaline tegevus järgib loogiliselt ooperi partituuri, rõhutades pöördeid tantsulise joonisega muusikas. Hoolimata orkestriaugust kostvatest probleemidest ja aukudest muusikalises dramaturgias pole lavastuse muusikaline külg siiski lootusetu, kogu aeg on tunne, et veel natuke harjutamist ja Massenet’ raske partituur on täiesti jõukohane.

Kokku on mängitud tervikteos, kus on muusikateatri elujõudu. Ja kust huviline leiab eri solistide tõlgendusenüansse.

„Manon”
Dirigent: Lauri Sirp
Lavastaja: Marko Matvere
Osatäitjad: Alla Popova, Svetlana Trifonova (Venemaa), Kädy Plaas, Deniz Leone (Türgi), Atlan Karp jt
Esietendus 9. aprillil Vanemuise väikeses majas 

13.04.2009