Mida ma arvan “Oneginist”

Ago Herkül, Postimees

Sel viisil pealkirjastud artikkel ühelt balletiprofessionaalilt võib kõlada pretensioonikalt – lugeja ootab ju objektiivset analüüsi –, kuid erinevad arvamused «Onegini» lavastuse kohta, enamasti küll ülikiitvad, on juba olemas, nagu ka subjektiivsuse moment balletikunsti hindamisel üldse.

Olgu selle näiteks kas või Puškini heategevusfondi presidendi Kenneth A. Puškini pöördumine vaatajate poole lavastuse kavalehes: «… V. Medvedjev on kujundanud oma lavastuse üheks kõige olulisemaks teoseks maailma silmapaistvate klassikaliste ballettide seas…»

Või lavastaja Vassili Medvedjevi vähimagi kõhkluseta sõnavõtt sealsamas: «… Erinevalt mitmetest oma eelkäijatest püüdsin ma jutustada Jevgeni Onegini saatusest, nagu seda tegi Puškin, mitte Tatjana omast, nagu seda on kajastatud P. Tšaikovski ooperis või John Cranko balletis, seepärast ei kasutanud ma ühtegi nooti helilooja ooperipartituurist…»

Olgu siis ka kõik alljärgnev üks subjektiivne arvamusavaldus värske lavateose kohta.

Tšaikovski ballett?

«Onegin» on ballett, mille maailma esietendus toimus Puškini 200. sünniaastapäeval 1999. aastal Prahas. Ettevõtmine paistab julgustükina – olla Puškini värssromaani ja balletikunsti tinglikkuse vahendaja.

Kuulun nende hulka, kelle jaoks Tšaikovskil on kindel koht 19. sajandi suurimate sümfoonikute seas. Ta polnud lihtsalt väljapaistev dirigent ja geniaalne helilooja, vaid ka hämmastavalt terviklik isiksus. Tšaikovski ooper «Jevgeni Onegin» oli pihtimus muusikas, mille iga noot oli personifitseeritud ja siiras.

Mida taotles Tšaikovski «Jevgeni Oneginis»? Tõenäoliselt ainuüksi Puškinit muusikas. Olles laitmatu muusikarüütel, oli Tšaikovski igal eraldivõetud oopusel oma mõte. Tema iga teos on poeesia ja tõde helides. Asjata pole muusikateadus kasutanud Tšaikovski partituuride kohta pidulikku sõna – manuskriptid.

Ja nüüd siis selline kollaaž Tšaikovski programmilistest teostest «Manfred» ja «Francesca da Rimini», esimese, teise ja kolmanda sümfoonia erinevatest osadest, teisest klaverikontserdist, kontserdist flöödile ja orkestrile jne. Kõike seda kokku nimetatakse Tšaikovski balletiks «Onegin». Mis liig, see liig!

Mind ei kohuta üldse kaotused, mis tuli Puškini «Jevgeni Oneginil» balletilavale kolimisel üle elada – need on paratamatud ükskõik millisel transformeerumisel. Mul puudub küll paljude, tänapäeval end koreograafiks nimetavate noorte temperamentne usk sellesse, et tantsuteatrile allub kõik. Kuid ma usun, et ka tugevalt kahe jalaga maale toetuv kirjandusteos võib leida väljundi balletilaval (võtkem või Victor Hugo romaani «Jumalaema kirik Pariisis» pikk balletielu).

«Kurttummade» keelest

Paraku on Vanemuise «Oneginiga» juhtunud nii, et tegu on vaid süžee naiivselt pantomiimilise illustratsiooniga, suurema või vähema hulga tantsuliste palade vahel. Emotsionaalset, muusikalis-plastilise üldistusena loodud iseseisvat teost ei sünni.

Kõige vastuolulisemaid tundeid tekitab tantsuliste kujundite keel. Nimelt puudub seninägemata pooside, võtete ja kombinatsioonide paljususes kujundite arengu loogika. Koreograafi plastilist joonist ja joont lõhestavad ootamatud, ebaloogilised, silmale harjumatud ja sageli kummalised poosid ning võtted.

Liikumistes ei toimi või et taotleta balleti exercize’i loogikat – s.t «tantsuilu» selle tähenduse kanoniseeritud mõistes. Lavastaja keelele (kui selline ikka on?) ei saa läheneda akadeemilise tantsu standardkaaludega, mis seni on ikka ja alati harmooniat mõõtnud.

Lavastus, mis kasutab ülesehituses ansambli ja duettide sõlmumist, ei lähenda partnereid (olgu Olga-Lenski, Tatjana-Onegin või Olga-Onegin), vaid aina eraldab neid, ja see omakorda ei edenda lavastuse kulgu.

Kurjasti on lavastaja ekspluateerinud pantomiimi ja draamaballetist pärit kurikuulsat «kurttummade» keelt, seda stseenides Tatjana ja Onegini kirjadega. On viimane aeg unustada need võtted ajaloo prügikasti – see on ammu läbitud etapp. Selline lähenemine koreodraamale jätab illustratiivse, puhtvälist rõhutava, ilma kuigivõrd tunnetatava tagamaata mulje.

Tõele au andes, «Onegini» pantomiim pole enam ka 18. sajandi balletist – see on nüüd tükeldatud tantsijannade tõusuga varvastele ja Onegini-Lenski hoogsate hüpete või tuuridega, aga ikkagi on see punastamapanevalt endisaegne balletirumalus alias «tinglikkus».

Selliste asjade väljaütlemine äratab küll veidi kõhklust, sest kavaraamat pareerib kõik võimalikud pretensioonid: «…Oma ainulaadses tõlgenduses on V. Medvedjev suutnud tabada Puškini meistriteose olemust ning tantsijate elegantsete liigutuste kaudu annab ta edasi selle vastamata armastuse loo ja romantilise vene hingesügavuse südantliigutavat poeesiat.»

Siiski, «Onegini» ülim illustratiivsus tuleneb koreograafiliste lahendite lihtsustatusest. Peategelaste individualiseeritud (isikustatud) koreograafiline leksika on ballettmeister Medvedjevil olematu.

Keeleliselt on kõigi puhul üleüldine sammude esitamine ja seda kahjuks ka väga üldises meeleolus. Kordumised poosides ja tuurides nii Lenski kui Onegini, aga ka rühmatantsijate esituses.

Lõputud Tatjana ja Olga jooksud ning ringutused kajastavad kindlasti neid haaranud ärevust – kuid lavastuse koreograafias ei leia varjundeid, arengut, tunnete kasvu.

Oh, kuidas ma kannatan!

Muidugi erineb tants ranges ja lüürilises külaneidude pildis sellele eelnenust – kas või muusika iseloomu tõttu. Kuid püüdke vahet teha I ja II vaatuse duettide koreograafilises keeles! Või mille poolest erineb Larinite ball Gremini ballist (ma ei mõtle dekoratsiooni). Kõrgseltskonna balli operetliku bravuuri puhul tekib isegi maitseküsimus. Kõikjal kõlab mingi melodramaatiline, üldine «ah, ma armastan ja ah, ma kannatan». Kuni Onegini lõpuahastuseni välja.

Kui sellise koreograafilise leksikaga on Vassili Medvedjev kujundanud oma lavastuse «üheks kõige olulisemaks teoseks maailma silmapaistvate klassikaliste ballettide seas», siis tule taevas appi!

Onegin ja Lenski, Tatjana ja Olga jäävadki nimedeks kavalehel ja mul on raske ette kujutada, kui kaugele ja sügavale on üldse võimalik tantsijail oma tegelaskujudes jõuda – vähemalt kahe kolmandiku ulatuses kogu lavastusest on nad jäetud arenguta, kordama ühtesid ja samu pas’sid.

Soovin Vanemuise teatrile siiralt seda, et jackpot jõuaks kavalehelt ka lavalaudadele.

Uus ballett
«Onegin»
Libreto Valeri Modestov, muusika Pjotr Tšaikovski
Lavastaja-koreograaf Vassili Medvedjev, muusikajuht ja dirigent Andrei Anihhanov
Esietendus 10. novembril Vanemuise teatris