“Rigoletto” Vanemuises – väärt loo vääriline teostus
Tui Hirv, Eesti Päevaleht
Vanemuise lavastuses “Rigoletto” on nimi-osalise hingepiinad hästi välja mängitud.
Verdi oopereid peetakse tihti suure lava tükkideks suurtele häältele ja paksudes värvides. Vanemuise “Rigoletto” tõendas, et alati see nii ei ole. Kammerlikes tingimustes saab ülevoolavust ja dramaatikat just parasjagu, et jutustada inimese huku lugu. Muusika kaudu, mis on igal hetkel uus ja haakub looga otsekui muuseas.
Lavastuselt on seekordne “Rigoletto” üsna traditsiooniline. Vanemuise trupp on ühtne ja tunnetab lava hästi. Ballitantsud on nutikalt lavastatud ja mõjuvad loomulikult.
Esialgu tundub, et tegelaste vahel ei kujune suhteid, muusikalised etteasted järgnevad üksteisele üheplaaniliselt. Aga alates Rigoletto monoloogist, kus ta pärast palgamõrtsuka pakkumise tagasilükkamist selgitab oma suhteid maailmaga, saavad paika ooperi põhikonfliktid. Rigoletto on õukonna narr. Tema amet lubab igasugu ütlemisi, aga kohati lähevad need tema enda mõtetega segi ja keegi ei saa päriselt aru, kus lõpeb nali ja algab tõde.
Nali toob needuse
Kui hertsog pilastab Monterone tütre, lubab Rigoletto endale selle arvel märkuse. Vihane Monterone paneb Rigolettole needuse peale ja õukond peab paslikuks varastada tema tütar, keda peetakse ekslikult ta armukeseks. Rigolettole tähendab tütar kogu maailma, ta on teda kõige kurja eest hoidnud nii pingsalt, et tütar mõistagi põleb soovist näha elu. Hertsog, kellel on meri põlvini, on valmis talle elu näitama. Gilda armub nii sügavalt, et läheb hertsogi eest surma. Palgamõrtsuka õde satub aga hertsogi sihipärase võrgutamisega nii hoogu, et tahaks mehe parema meelega ellu jätta, ja Sparafucile nõustub tapma esimese sisseastuja. Kui Rigoletto taipab, et on maksnud oma tütre mõrvamise eest, saab talle selgeks, et needus läkski täide.
Lavastuse karakterid olid üldiselt veenvad, tegevusliinid loogilised ja sündmused tulenesid üksteisest. Ka ei jäänud tegevus seisma, kui mõni kontsertlik aaria välja arvata. Oli vaimukaid ja sirgjoonelisi kõrvalrolle, eriti Taisto Noor palgamõrtsuka ja Valentina Kremen tema õena. Alla Popova Gildana jäi aga lõpuni koketeerivaks ja kunstlikuks, mis takistas teda vastandumast ooperi nurjatutele naistele ega lasknud tõeliselt mõjule pääseda ohvri staatusel. Hertsog oli aga nii usutavalt süüdimatu ja Rigoletto nii südantlõhestavalt petetud, et see jäi tükiks ajaks kripeldama.
Üldise sagina keskel läksid orkester ja lauljad üksteisest lahku, aga mitte kauaks. Väga hästi olid valitud peaosatäitjad, Cudakovsi sügav bariton oli nii vokaalselt kui ka sisuliselt heaks kontrastiks Benedikti itaalia stiilis tenorile. Üldiselt jättis interpretatsioon väga hea mulje, nii et soovitan “Rigolettot” küll.