Mikiveri ja Õunapuu taaskohtumine
Kati Murutar, Pärnu Postimees
Giacomo Puccini loodud muusikaline tragöödia “Tosca” eriti ebaõnnestunud armastusloost leiab algupäraselt aset Itaalia võimsas kirikus ja sõlmub elegantsete kõrgelennuliste inimeste vahel, nagu Lõuna-Euroopa ladvikurahva hulgas ikka.
Mikk Mikiveri 70. sünniaastapäevaks Ervin Õunapuu taastatud Vanemuise versioon on aga pigem lihtsate, seespidi salasuurte inimeste kohtumine väikeses intiimses kabelis.
Ooperi- ja poistekoori lisatud võimas elus orel, mis selles lavastuses on jaotatud kõikjale ooperiruumi, seda intiimsust ei kahanda, vaid paradoksaalsel kombel isegi suurendab.
Üks kodususe põhjus on ilmselt Vanemuise väikese maja lava, mille Õunapuu juba maestro Mikiveriga koos töötades lavakujundust kujundades väga maitsekalt ja leidlikult kaasa mängima pani.
Teine lihtsa kodususe põhjus on artistide kooslus, mis seda õnnetuselugu esitab. Nad on meile hästi tuntud, omad ja sümpaatsed, mitte kõrged-kauged katedraalide primadonnad-geeniused.
Napid vahendid
Küll läheb Eesti kultuurilukku geeniuste kohtumine, silla loomine üle siin- ja sealpoolse. Suurmeeste kõrvuti kulgemisega on enamasti nii, et alguses heidavad nad üksteisele oma dimensioonidest iroonilis-kõrgi kõrvalpilgu. Siis pillavad mõne kriitilise sõna. Järgneb huvitatud vaatlemine. Tunnustavad sõnad. Ja ühel päeval algab koostöö.
Sõbrad-teekaaslased Tõnis Mägi ja Ain Lutsepp, keda ETV saatejuht Joonas Hellermaa teleülekande vaheaegadel küsitles, ütlesid mõlemad, et Mikk Mikiver oli klanniväline, üksteist toetavatesse-kiitvatesse ringkondadesse kuulumatu isiksus, totaalselt teises dimensioonis ja ajast ees – seal, kus jõutakse inimhinge eriti sügavate ja filigraansete saladusteni. Samas rütmis ja lähedastes dimensioonides loova-lehviva Ervin Õunapuu tundlikul toel (taas)saavutati ooperilavastuses võimalikult nappide vahendite ja minimalistlike võtetega – ülikonnad, puit, trellid, ristiks teisenenud verine pistoda – just See. Üldinimlik, lihtne, mõistetav kullipilk inimhinge ilule ja inetusele, tänu usaldusväärsetele artistidele ning Lõuna-Euroopale omase ülepaisutamiseta.
Otsekui inimesed rahva seast – mitte elegantsed hõljumid eliidi seast – näitasid Tosca, Cavaradossi ja Scarpia, kuidas väiklane-armukade-võimuahne pool inimesest tekitab terava olukorra, kus õilis-ustav-ülev pool peab luigelaulu lauldes püüdma olukorda päästa. Ja kui on ooper, siis ka surema.
Süžee poolest on lugu ju suisa ladina seep. Armukade kaunitar, kes tõlgendab õe ja venna vahelist veest paksemat verd valesti ja hävitab kiiva afekti tõttu kogu maailma. Armunud võimukandja, kes püüab küll õelate vahelevõtmiste, küll siiraste pihtimustega ihaldatud daami ühtaegu nii oma töö tegemisel ära kasutada kui endale saada.
Andekas, aga eluvõõras kunstnik, kes topib oma maise nina sinna, kuhu vaimne olemus ei lubaks, ja tõmmatakse rattale. Seep mis seep! Nagu ooperite libretod olema kipuvadki, ainult et mida ei söanda märgata, kui Mikiver-Õunapuu seda nimme ei rõhuta.
Inimhinged luubi all
Aga rõhutavad, näiteks üldinimlikku ja ajastuteülest reeglit, et mustadest tunnetest pimestatud, klammerdunud, kompromissitud-alternatiivitud inimesed on lootusetud progressi ja iseenese pidurid. Inimhingede peo peale võtmisel ja luubi all läbi uurimisel teevad märkimisväärselt vägevad näitlejatööd nii Pille Lill, Jassi Zahharov, Leedust kutsutud Kristian Benedikt kui Taisto Noor.
Kui Lill ja Zahharov moodustavad jõulise küpsete inimeste paari, kellevaheline tõmme-tõuge on tajutav ja mõistetav, siis noorukese Atlan Karpi Scarpiaga seda inimesed-nagu-meie lugu nägemata ette ei kujuta.