Kahe kunstniku taevast maani ulatuv kummardus

Margus Mikomägi, Nädaline

Vanemuises taasesietendunud Giacomo Puccini ooper “Tosca” on Mikk Mikiveri aegadetaguse kohalolu ja käeviipe võimas arendus lavastaja Ervin Õunapuult. “Tosca” esietendus oli pühendatud Mikk Mikiveri 70. sünniaastapäevale.

„Taastada saab õhkulastud silda!” ütleb lavastaja Ervin Õunapuu, kui temalt pärida, mida tähendab Mikk Mikiveri 2. novembril 1995. aastal esietendunud “Tosca” etenduse taastamine täna.

Oma lavastamisest Ervin avalikkuse jaoks palju ei räägi. Kui, siis niisama oma suhetest Mikuga, kellega töötas koos ligi kolmkümmend aastat. Mul on tunne, et see tema viimaste aastate käitumine – ma ei anna intervjuusid, lugege raamatuid, vaadake filme, käige etendustel, seal on kõik olemas, loomingut ei pea seletama -, võiks olla mõjutus Mikult ja on märk sellest, et looja on täiskasvanuks saanud. Ei usu, et teatrimees seda Ervinile otsesõnu soovitas, muidugi. See pole tänases mulailmas üldse moes -vaikida, luua ja seda mitte seletada siis. See on täiskasvanu käitumine ikka.

Usun, et Ervin mäletab kord Rapla keskkooli kirjandustunnis olnud vaidlust kirjandusõpetajaga, kes palus lühidalt ümber jutustada luuletus „Lumehelbeke tasa, tasa…” ja siis õpilane ütles, et seda ei ole võimalik ümber jutustada. Kui oleks, ei oleks Juhan Liiv seda kirjutanud just nõnda, ta oleks kirjutanud ümberjutustuse.

Mul vist olekski olnud üpris piinlik vaadata lavastaja Ervin Õunapuud kaamerate ees seletamas, kuidas ta Mikk Mikiveri austab ja austas, mis ta temalt õppis. Sõnade asemel on etendus nüüd ja see kõneleb, lausa laulab.

Lavastaja Ervin Õunapuu sai oma lavastuse esietendust vaadata kodus. ETV tegi ajalugu ja kandis selle, tõsi, pisikese ajanihkega, üle samal õhtul. Usun, et Ervin vaatas etendust pikas maani ulatuvas hommikumantlis, käes kristallist pits külma Smirnoffi viinaga.

„Mikk, Sinu lavastatud “Tosca” on nagu vana väärikas sild, mille alustalad ja kaunid kaared on nii kindlalt omal kohal, et püsiksid, ma ei kahtle selles, veel aastakümneid. Paraku teeb aeg oma hävitustöö, nüüd sa tead seda omast käest, sellest pole üldse mõtet rääkidagi… Ja ainult sellel põhjusel asendasin mõned võlvi hoidvad kivid, tegime seda koos trupiga, ja just nii, nagu sa kunagi soovisid.”

Nii kirjutab Ervin Õunapuu tänase “Tosca” kavalehel. Ei enam, kõik on öeldud ja natuke rohkemgi.

Ooper on unenägu

Ooper “Tosca” kinnitas mu jaoks veel kord, kui suurepärane kunstnik on Ervin Õunapuu. Ta maalib mõttes pildi ka siis, kui kirjutab, ja maalib, kui lavastab. Need pildid ta peas, mida ta siis erinevates kunstivormides publikule pakub, on detailitäpsed. Ta pea on piltlikult pilte täis ja aeg-ajalt lisab ta valmis töödele värve või kustutab mõne sellel hetkel ülearuse joone maha.

Ma ei saa kogemuse ja võrdluse puudumise pärast rääkida tavalist juttu sellest, kuidas nähtud ooper mu vaimukõrvas tänaseni kõlab. Küll saan öelda, et pildid ooperist on meeles ja annavad nähtud “Toscale” mõõtme, mis ergutab mõtlema, kus maailmas me elame. Mu ooperikogemuse puudus teeb Õunapuu lavastuse vaatamise ilmselt mingis mõttes kergemaks hoopis kui on neil, kellel sest kunstist oma kivinenud arusaam.

Ooperi esimene vaatus oli mu jaoks Ervini kummardus olnule, Mikule ja teistele, kes teinud ja läinud, ooperi tavapärastele lavastusvõtetele ja märkidele. Kui vaatuse lõpus avaneb Cavaradossi maal, millel pühakuna Mikk Mikiver ja Magdaleena, on selge, kui tähtsaks lavastaja peab kõike seda, mis olnud, ja koor laulab ladinakeelseid palveid.

Vaatuse finaal on sedavõrd võimas muusikaliselt ja emotsionaalselt, et tekib mõte – kõik, nüüd on etendus lõppenud, mida veel. Ooperipublik muidugi, kes teab Tosca lugu une pealt, ootab veel kahte vaatust. Siis alles hüppab Tosca kaljult alla, siis on alles lõpp.

Ooperimaalikunsti meister

Teise vaatuse lavapilt on lummav. Tagalava täidab hiigelsuur raamaturiiul. Pildil Scarpia, jõulise, aga tavalise kaabaka kabinet, mis ei lase kahelda, et neis seina täitvates raamatutes on kirjas inimeste salaelu lood, ootamas hetke, et neid oma kasuks kasutada.

Lavastaja maalib solistide ja statistide abil ängistava silmakirjaliku maailma. Kummaline, et kõige sümpaatsemad ses koosluses on musta riietatud, kaabudes nuhid. Kangelased, kes ooperi libretos esiplaanil, loodavad looja peale. Nuhid täidavad käsku ja tegutsevad ratsionaalselt ja täpselt, neid ei liiguta miski, neil pole hingeelu või nad ei lase sel välja paista. Peategelased aga armastavad, piinavad, tapavad, reedavad – kirjeldamatu üliemotsionaalse seebiooperliku kirega. Kontrast on mõjuv. Silmakirjalikkust õigustab vaid lootus kusagil taevases ilmas olla parem, nautida pärast surma andestust ja õnne.

Meister Ervin Õunapuu joonistab ka kolmandas vaatuses suure meeldejääva pildi. Kogu ruumi täidab lavasuurune lipp, mida üliaeglaselt lehvitab kõhn must emotsioonitu mees. Lavale tuleb puust jalgrattaga karjapoiss. Seisab keset lava, lipp lehvib ja poiss laulab imeilusast päevast, mis tuleb. Enamik ooperipublikust teab, et selles vaatuses näidatakse traagika kvintessentsi. Miski ei lähe nii, nagu tegelased tahaksid uskuda. Nii, nagu miski ei ole läinud inimeste soovide kohaselt eelmistes vaatustes, ka õnnelikku lõppu ei ole.

Mis on püha, mis silmakirjalik, kes juhib maailma? Lavastaja Õunapuu on ooperimaalikunstik.

Ta pildid on täpsed, ratsionaalsed, hirmutavad, kaasa mõtlema sundivad, pealiskaudsusel ei ole neis kohta, miski pole viltu väliselt.

Punane vaip teatri ees

Vanemuise “Tosca” algab vaataja jaoks enne teatrisse sisenemist. Lavastaja on lasknud teatri treppidest sõiduteeni laotada kolm punast vaipa, astmetel põlevad küünlad. Veidi irooniliselt mõjub laval näidatava inimhingede uskumatu alatuse traagilisel taustal vaheaegadel pikkade põlledega poiste pakutav vein ja konjak. Ka neis pakkujais pole emotsioone… ja publik võtab pakutava vastu mõtlemata.

Õunapuu on osanud kogu etenduse meeskonda innustada tegema igapäevasest tööst meistritöö. Lavastuse erakordsust kinnitab see, et kui nõutan etendusest fotosid ja oma soove kirjeldan, siis selgub, et neid pilte pole. Nad ei mahtunud tavapärasele pildile, sest on suured. Olemas on muidugi tavapärased emotsionaalsed fotod staaridest, solistidest. Hea seegi.

Kumb kummale kunstnikule ja ooperile sügavama kummarduse teeb, kas lavastaja Mikk Mikiver lavastaja Ervin Õunapuule või Ervin Mikule, on nende omavaheline asi klaarida. Taevane ja ometi maine on ooper iseenesest nagunii, kui tähelepanelikult kuulata ja vaadata.