Loe

Vanemuine. Nagu teile meeldib

Postimees

Finn Poulsen. Vanemuine. «Nagu teile meeldib». Tõepoolest – nagu teile meeldib.
Taas kord tuleb tunnistada, et suure teatri suurel laval tükki vaadates, seekord sõnasõnalises tähenduses – Poulsen ja kunstnik Ann Lumiste paigutasid sadakond vaatajat tagalavale saaliga üle tegevuse tõtt vaatama –, vajuvad käed rüppe.
Nii enne saalis kui praegu töövahendi taga istudes valdab mind segadus. Et mis ja milleks Me elame aastas 2005. «Nagu teile meeldib» viib meid aastasse 1935. Aga kas see on lavastuse kunstiline taotlus? Ei mitte.
Ent olgu. Kui nii, siis nii. Kriitika on empaatiline. Olgu siis aasta 1935. Annan siinkohal sõna Sulle, hea kolleeg minevikust, Hoia Ronk.

Uue aja tuuletõmbus

Rootsimaa teatritükkide lavaleseadja Finn Poulsen on meie väikese kodumaa ülikoolilinna teatrilavale suure inglase William Shakespeare’i teatritüki seadnud. Arvustaja peab ütlema, et see mitte iga kandi päält hää mõte ei ole. Iseäranis, kui mitte kogu näiteseltskonna jutt ja mõte püüne päält kõrvu ei kosta. Ka püünel istujale mitte.
Uuema aja tuultega kaasa minnes on hr Poulsen osa publikumist suisa lavale paigutanud ja nii sõnale liha andjad kaunikesti keerulise ülesande ette asetanud. Peab ju nüüd kohe kahele poole sõnu seadma ja ega arvustaja sellisele muud põhjust kui et lihtsalt üks väljamaa vigur ei leia.
Kontsetpualismuse läbi vaadates põhjust silma ei hakka. Ehk ainult uhkemad ja kadaklikumad prouad nõuavad pääsetähti just püünel paiknevate platside pääle – on ju nende uhked tualetid siis mitmesaja taaralinlase pulkas pilgu all.
Ja kui näiteseltskonna jutt igavamaks kisub, siis saavad vaatesaalist ja loožidest pilgud prouadel tihedamini peatuma. Kuigi meie kodumaa kirjatsurad on viimastel aastatel järjest enam ja tõsiseid kodumaiseid teatritükka kirja panema hakanud ja rahvuskaaslastest lavajõud need ka jõudsasti lavale seadnud, siis Hoia Ronk tahab küsida – miks me vaimupää-linna lavalaudadele Rootsimaa mees vana inglise tükiga kutsuti, millel me oma talurahvaga sidemed enam kui küsitavad on.
Vast on siin ka üks põhjus, miks see naljatükk publikumi teps mitte kaugemale kui korraks muigele ei saanud. Arvustajat paar korda turtsatama, aga see oli pigemini ikka näiteseltskonna teene.
Kui näiteseltskonnast rääkida, siis me teatri hällis on näitlejad ikka hääd. Iseäranis kenasti said oma osaga toime pr Marika Barabanštšikova Rosalindina ja hr Tambet Tuisk armastaja Orlandona. Kenasti pintsliga veetud joontega sai publikum noorte armuloost aimduse.

Ohtlikumat sorti teater

Kui ehk, siis nagu teistelegi, võiks ette heita, et noored lavajõud veidi liig kiiresti ja parinal sõnu välja ütlesid, aga eks see sellestki johtus, et kogu näitemängu tekst ilma kääre näitamata lava päält ette kanti.
Kenasti said oma osaga toime ka teised. Nimeliselt võiks märkida veel härrasid Kütsarit, Jaanovitsi, Taalmaad ja Aavikut ning proua Tammaru. Siiski tahaks siinkohal küsida, miks laialdase näiteseltskonnaga teatris oli tarvis mittenäitlejaid püünele edutada?
Eraldi märkuse on ära teeninud kodulinnale kadunud poeg, päälinna serva elama kolinud härra Dvinjaninov, kes lavalaudadel liigsesse ilutsemisse kandus.
Üldiselt võiks ütelda, et see koomustükk on kõige ohtlikumat sorti teater. Publikum võib arvama jääda, et nii peabki, ja ei oska aastakümnetegi pärast midagi huvitavamat nõuda.

26.01.2005