Loe

Mängukirg viis Metsakülast Vanemuisesse

Kaarel Aluoja, Järva Teataja

Kaarel Aluoja, Järva Teataja

Türi vallast Metsakülast pärit Ragne Pekarevi (28) tõus Eesti teatrieliidi sekka on olnud aeglane, kuid järjekindel. Tänavu on kriitikud võtnud teda juba kiita, enim Lydia Koidulana tükis «Koidula veri».

Millist teatrirolli peaks kindlasti nägema, et sinust kui näitlejast ettekujutust saada?

On ilmselt loogiline, kui vastan Koidula – olen ju «Koidula veres» laval ajaliselt kõige rohkem. Tegelikult ei oskagi öelda, sest osatäitmisi on olnud palju, ainult et sageli on need sutsakad, poolteisetunnisest etendusest näiteks laval kokku viis minutit.

Kas verinoort näitlejat kauemaks ei usaldata?

Minule on säärane kulg olnud loogiline. Tulin teatrisse teadmisega, et algul hakkan väiksemaid osi mängima. Ma ei tea, kuidas teistega, kuid mul polnud sellist ambitsiooni, et tulen ja hakkan kohe peaosi saama.

Ega mul olnud teatrikoolist tulles sellist enesekindlust kui praegu. Ma polnud lihtsalt veel valmis.

Äkki oleks suurem eneseusk, säärane, mis ka lavastajale silma jääb, pakkumisi mõjutanud?

Ma ei arva, et kui oleksin tulnud Vanemuisesse suurema eneseusuga, oleksin hakanud teistsuguseid rolle saama.

Repertuaari ei panda ju noorte ja ega ka vanade olijate järgi paika, esmalt valitakse ikka tükk ja alles siis sobivad näitlejad. Kuid ega mina teatripoliitikat ka täpselt tea.

Samas on mul osatäitmisi olnud küllalt palju, nii kui koolist tulin, kukkusin kohe vihtuma. Samuti on olnud teiste noortega, näiteks Katrin Pärna ja Tanel Jonasega.

Kui palju su näitlejakarjääris rolle kokku tuleb?

Ikka päris kenasti. Kes neid teada tahab, leiab loetelu Vanemuise kodulehelt minu nime alt. Aga rolle on rohkem kui etendusi, sest näiteks «Ellinguski» on mul täita kolm tegelaskuju.

Kas tunned sa teatris, et see ongi nüüd see, mida elult tahtsid?

Näitleja pole amet, see on elukutse. Ma ei ütle proovi minnes, et lähen tööle. Näitlemine ja teater – see on minu elu kutse. Ka lavakas (Eesti muusika- ja teatriakadeemia lavakunstikool – toim) õppides oli samamoodi.

Mulle sobib see kõik väga hästi, ma ei kujutaks end ette kella kaheksast viieni tööl käimas.

Lavakas olevat karm kool, väljalangevus suur. Mis sinusse koolist jäi?

Lavakunstikoolis võetakse sind osadeks, ükskõik, mida sa võisid endast varem arvata. Kui oled tugevam, saad seal endaga paremini hakkama, nõrgemad lasevad end lõpuni laiali lammutada.

Kurvaks teeb lavaka juures, et kui ka lõpuni vastu pead, ega keegi sind kooli lõpus uuesti kokku pane. Tuled teatrisse ja hakkad end tasapisi tükk-tükilt taas kokku seadma. Mõni ei suudagi end uuesti leida.

Sellest on mul küll heameel, et lust ja rõõm, mis mul lavakas õpinguid alustades oli, hakkab nüüd pärast kaht teatriaastat tasapisi tagasi tulema.

Kas olid teatrikoolis õpetajate lemmik?

Ei olnud. Ja see lemmik kõlab ehk liialt pugejalikultki. Pigem olin sageli stressis: oli tunne, et kõik, mis ma pingutan, ei paista välja, ei toimi. Siis mõtledki – mis minus valesti on?

Valed pinged tulevad peale, hakkavad segama ja kammitsema. Lisaks väljalangemise oht. Nii oli.

Kuid loomulikult olid ka mul õppejõudude hulgas omad toetajad.

Mida lavakunstikooli kohta kokkuvõttes ütled?

Väga meeldis. See oli elukool igas mõttes: vaimsus, eeskujud, töötegemisoskus.

Mängid nüüd ainult Vanemuises.

Vanemuine on põhiline tööandja. Olen pühendunud Vanemuisele, ega muuks jää aegagi. Siiski teen kaasa Tartu Uues Teatris ja nagu enamik näitlejaid, osalen minagi suvelavastustes.

Ons suvetükid kergem leib?

Minul pole olnud ega tahagi, et oleks.

Suvi ongi see aeg, mil sisult kergemaid tükke teha, aga see ei tohiks tähendada publiku alahindamist ja ülejalategemist. Kui keegi püüab kuhugi kuusejuurika taha seada liig sügavat teksti, istubki lavastaja lõpuks seal kuusejuurika juures koos kahe–kolme vaatajaga.

Head meelelahutust suviti teha on suur lust.

No mõni jant siiski naerma ei aja.

Olen ka vaadanud tükke, mis mind naerma ei aja, kuigi enamik saali möirgab hirnuda. Jõudsin ühel sellisel etendusel äratundmisele: ju pole mina lihtsalt antud tüki sihtrühm. Selles pole ju süüdi lavastaja, olgu selleks siis vana Baskin või keegi teine.

Kuid soovin, et suudaksin oma lapsi kasvatada nii, et nad mõistaksid elus ka midagi muud, kui üksnes kerge sisuga komöödiad.

Palju neid lapsi sul tuleb?

No ütleme kaheksa. Tegelikult peaks kõigepealt ühegagi maha saama. Aga lootust on, sest teatrist leidsin tõesti oma armastuse ja seda öeldes ei pea ma üksnes näitlemist silmas. Olen kihlatud.

Üks selle suve menutükk oli rokkooper «Ruja», kus ka kaasa tegid.

Ootasin seda tööperioodi – et kuidas on trupp, kuidas Tiiduga (lavastaja Tiit Ojasoo – toim) koos teha on. Minu meelest oli tulemus päris võimas, eriti muusikaliselt. Nii mõnigi lugu meeldib mulle Sergo Varese ja Priit Võigemasti esituses rohkem kui kunagine Ruja.

Sina jäid paljudele sellest etendusest meelde oma alastusega.

Selle alastiolekuga on lugu nii, et saan ju aru, milleks see lavastusele vajalik on. Tean, et keha ongi mu tööriist ja tean ka, et mul on ilus keha – miks peaksin seda siis katma või millal veel peaksin alasti olema?

Tegelikult laval alastiolek mind õnnelikuks ei tee. Mind häirib, et meie kultuuriruumis on praegu niivõrd palju seksi, et lõpuks ajab juba oksele.

Alasti kehal pole enam omaette väärtust, seda on kõikjal ja seetõttu on alastus lörtsitud. Sageli inimest enam muidu ei märgatagi kui vaid siis, kui ta on paljas. Ma ei näe põhjust, miks peaksin sellesse küllusesarve vabatahtlikult veel oma osa andma.

Olen sel suvel selle üle palju juurelnud, kuid samas olen sellega leppinud.

Lavakunstikool polnud pärast keskkooli su esimene valik.

See on pikk jutt. Ma ei osanud keskkooli lõpetades endale sobivat eriala valida ja nii said pingeritta geograafia, keskkonnateadus ja ka juuksur sobis esikolmikusse.

Kummalisel kombel kadus geograafiasse taotlemise avaldus kuhugi ära, keskkonnateadusest jäin napilt välja.

Kuid enne, kui jõudsin juuksuriks pürgida, helistati ülikoolist ja pakuti asendust keemiateaduskonda. Määravaks sai telefonist kostev imestus: kas te tõesti vahetate ülikooli juuksuriameti vastu?

Keemiat õppides tundsin kohe, et lõpuni ma ei lähe, kuigi kursuse tegin ilusti ära. Proovisin esimest korda lavakasse, ei õnnestunud. Siis tegin eksamid Tallinna tehnikaülikooli, kus tudeerisin kaks aastat kinnisvarahaldust.

Mu teine katse lavakunstikooli osutus edukaks.

Mis neist koolidest külge jäi?

Kuigi elasin Tartus aktiivset tudengielu, pani see üks aasta keemiaõpinguid mind Tartut vihkama. Ilmselt said määravaks mu toonased elutingimused.

Aga kinnisvaraäris oleksin ilmselt praegu edukas, suvepraktikad igal juhul sobisid mulle. Nii et rahaline tulevik oli mul tookord ees terendamas.

Aga praegu?

Ütleme nii, et ainult toidu eest ei pea tsirkust tegema.

Äriilma aluseid õppides kiskus hing ikka teatrit tegema.

Kiskus. Tegin kaasa Tallinna tehnikaülikooli tudengiteatris, lisaks käisin Nukuteatri stuudios. Hing muudkui otsis midagi.

See vajadus pidi siis juba varasemast veres olema.

Nii kui Türile majandusgümnaasiumi õppima asusin, läksime mitmekesi – Siiri Marksoo, Maarja Vaikmaa, Diana Valge, Merli Mäger – direktor Elle Raudsepa jutule, et tahaksime näiteringi teha.

Nii otsitigi kusagilt välja Resa Tiitsmaa meid juhendama. Kuigi Resa jättis esmakohtumisel kummalise mulje, oli temaga äärmiselt huvitav. Meil tekkis kohe üksteist inspireeriv trupp Sillus.

Olen kogu oma lavakunstikooli tee kasvanud koos Resaga. Nii kui miskit olulist juhtus, kas hästi või halvasti, kohe olin Türil Resa juures. Tema kohta tahaks palju-palju head öelda.

Geograafia oli kunagi üks su valikuid, mis on saanud suhtest sina ja loodus?

Mina ja loodus on endiselt see, et minus on hästi tugev austus looduse vastu. Tahan elada nii, et ei teeks loodusele kurja. Näiteks ostan palju asju ökopoodidest.

Ja hingejõugi ammutad loodusest.

Ma pole seda tüüpi, et lähen ja kurvastan kusagil kivi peal. Pigem lähen loodusse iseenda energiat jagama, nii olengi sealt tulles sageli väsinum kui metsa minnes. Sellele vaatamata leian end igal vabal hetkel väljasõitudelt loodusse.

Millised on sinu eeskujud ja unelmate rollid?

Otseseid eeskujusid mul pole, nopin neilt, kellega koos töötan või keda laval näen, miskit kasulikku kokku.

Ka pole mul ühtegi unelmate rolli, sest ma pole unistaja või ettemõtleja tüüp.

Alustasime Koidulaga, lõpetame samuti temaga: kes oli Koidula eesti rahvale, kellena sina teda mängid?

Need kaks asja pole «Koidula veres» kokku viidud. Mina mängin lihtsalt stseene Koidula elust – tulihingelisest, kirglikust naisest, kes võis sekundiga süttida, samas ka sekundiga jahtus.

Ta oli hea huumorimeelega, kõrvaltvaatajale oma põhimõttekindluses sageli ehk naiivnegi.

Ta oli naine, kes tahtis palju anda, samas ka palju vastu saada.

Palju te kattute?

Viimati öeldus küll, kuigi mina nii suure leegiga ei põle. 

01.11.2008