Loe

Vanemuise “Kevade” toob Paunveresse rahvusvahelise seltskonna

Tiia Linnard, Põhjarannik

Tiia Linnard, Põhjarannik

29aastane Vanemuise balletitantsija Ruslan Stepanov tõi tänavu kevadel lavale “Kevade”, andes Eesti kirjandusklassikale nüüdisaegset ja rahvusvahelist vunki juurde.

Ajal, mil teatrirahvas nuriseb, et arvustused on leheveergudelt kadumas, võttis iga endast lugupidav perioodikaväljaanne pärast “Kevade” esietendust seda arvustada ning vaid üdini positiivselt. Lavastust peetakse energiliseks, vaimukaks, uudseks ja modernseks; muusikalist lahendust nimetatakse helide teoseks, mis mõjub kui kõrvadega loetav raamat; tantsijate kohta on öeldud, et nad pakatavad entusiasmist. Ja nii edasi ja nii edasi ja nii edasi. Kui enesekindel te seda tükki lavale tuues olite? Teadsite juba ette, et teie “Kevade” pälvib vaid kiidusõnu?

Ma ei olnud selles üldse kindel. Tegelikult me selle ettevõtmise alguses ikka täitsa kartsime, kuna “Kevade” on eestlastele justkui piibel.

Te kartsite, et Arno osatäitmist jaapanlase poolt ei võeta omaks?

Mitte ainult seda. Ma kartsin, et tervet lavastust ei võeta omaks, kuna see on lahendatud nüüdisaegses võtmes.

Kas nüüdistants klassikalise lahenduse asemel oli teile ainuvõimalik tee?

Minule küll, sest kaua võib publikule meeldimise soovis paigal tammuda ning vaid tagasi vaadata. Kuid hirm, kuidas vanem generatsioon lavastuse vastu võtab, oli täitsa olemas, sest ka “Kevade” muusikaline lahendus on nüüdisaegne, pikitud väga erisuguste helidega. Raske oli ennustada, kuidas sellele reageeritakse.

Algselt mõtlesite te siiski sümfoonilise muusika peale, kuid sellega läks kiireks ning plaanid muutusid. Jumal tänatud!

Ka mina olen sellega väga rahul, et me ei jõudnud. Sümfoonia oleks võtnud kaks korda rohkem aega, pealegi pole ma üldse kindel, mis meil sellise muusikaga oleks välja tulnud.

Postimehe arvustuses sai teie kui koreograafi ja Ardo Ran Varrese kui helilooja koostöö igati kiita. Seda olevat tunda igas hetkes. Kas idee väljakäija oli Varres või teadsite te ise täpselt, millist helikeelt tahate?

Jah, ma kujutasin ette, millist muusikat ma tahan, kuid sümfoonilise lahenduse puhul me ei teadnud, millest pihta hakata, ning seetõttu oli justkui pidur peal. Siis aga andis Varres kuulata oma varasemaid töid ning ma leidsin sealt väljundeid – et ta võiks kirjutada midagi sellist. Otsustasime ka väga hea heli kasuks, mis saalisistujat igast küljest ümbritseks. See tegi asja veelgi värvikamaks.

Lavastuse muusikalises kujunduses kuuleb nii jaapani trummipõrinat kui vihmasabinat – nagu praegugi akna taga, juba hommikust peale. Ja paljugi mida veel.

Kõik need helid, mis meid ümbritsevad, aitasid tuua lavastusse tegelikkust – et oleks nagu päris.

Ma ei usu, et lapsed satuksid vaimustusse vanemate või õpetajate soovitusest minna “Kevadet” teatrisse vaatama. Mida te veel ei taha – ürgaegne “Kevade” ning tagatipuks ballett! Ei, aitäh! Nad, kullakesed, ju ei tea, et see “ürgaeg” on toodud tänapäeva ning et Imelik tõmbab kandle näppimise asemel kitarril riffe. Kuidas on noorus tüki vastu võtnud? See osa noorusest, keda on mingi valemiga suudetud saali meelitada…

Mul on hea meel tõdeda, et kui teatripublik on enamasti eakas, siis seda lavastust käivad ka noored usinalt vaatamas. Ma olin täitsa üllatunud. Neile meeldib ning tantsijatele omakorda mõjub nooremapoolne publik ergutavalt. Selles lavastuses oleme me noortega nii-öelda sina peal, mitte ei vaata neile ülevalt alla, et meie siin oleme suured artistid, keda te peate vaid eemalt aupaklikult vaatama.

Teie lavastust on nimetatud ka slängiks tantsus.

Sellega ma ei ole nõus. Jah, lahendused on küll teistsugused, kuid see pole släng.

Te olete kinnitanud, et “Kevade” meeldis teile juba koolipoisina – nii raamat kui film. Kuid teie “Kevades” tantsib Arnot Takuya Sumitomo Jaapanist, Teelet Hayley Blackburn Inglismaalt, Tootsi Guy William Burden Inglismaalt, Kiirt Silas Stubbs samuti Inglismaalt ning õpetaja Lauri Ilja Mironov Venemaalt. Nemad pole oma lapsepõlves ju “Kevadet” lugenud ega kinoekraanilt näinud. Või tuli see asjale ainult kasuks?

Me vaatasime terve trupiga filmi ära – küll venekeelsete subtiitritega, kuna ingliskeelseid pole kusagilt võtta. See vaatamine oli vajalik, et tabada atmosfääri ning saada ülevaade sündmuste kronoloogiast, kuid me leppisime kohe kokku, et keegi ei hakka kedagi kinolinalt jäljendama.

Meie lavastus näitab “Kevade” süžeed pealgi ühe tegelase – Arno pilgu läbi. Balletis pole selline lähenemine tavaline.

Tavatut on selles tükis muudki, näiteks on ühel hetkel laval kaks Liblet.

Lible on selles raamatus väga tähtis tegelane. Ta on ka Arnole tähtis. Kaks Liblet laval – see ei tähenda isiksuse kahestumist, küll aga väljendab võitlust, mida oli alati tõtt rääkida eelistav mees sunnitud endaga pidama.

Kust selline hea mõte?

Ikka püüad ju leida midagi uut, ei taha ju korrata.

Kuna te olete nii noor – alla 30 -, siis vähemalt enesekordamise hirmu teil küll ei saa olla.

Jah, kuid ei tahaks jäljendada ka teiste lavastatud asju, vaid leida ikka omi lahendusi. Vanemuise balletitrupp on praegu multikultuuriline ning lahenduste otsimisel tuli ka sellest lähtuda.

Multikultuuriline trupp, tänu kellele sai ka Eesti kirjandusklassika korraga rahvusvahelise mõõtme.

Jah, meid ümbritseb palju asju, mis viivad huvitavate lahendusteni, kuid neid on vaja osata märgata.

Te tantsite ise väga omapärase koreograafiaga Saša Pepeljajevi lavastuses “Sigmund ja Freud”. Kas tema on teie “Kevadet” näinud?

Ei ole veel. Ta sõidab palju ringi, kuid ma loodan, et ta jõuab selle ära näha, sest mulle on ta arvamus väga tähtis. Mul oli hea meel, et Mai Murdmaa tuli vaatama ning ütles palju head.

Kas te olete Tallinnas sündinud?

Ei, Valgas. Ma ei ole lapsena balletti õppinud, küll aga sattusin ma tantsustuudiosse Joy, osalesime “Koolitantsu” festivalil ning tulime seal auhinnalisele kohale. See oli vahva üritus. Hiljem rääkisid minust mõned aastad vanemad sõbrad, et Viljandi kultuurikolledžis on päris huvitav õppida. Ma ei ütleks, et tantsimine oleks olnud lapsest peale minu suurim soov – ma ei teadnud balletist suurt midagi. Tõsine huvi tekkis ikkagi kolledžis.

06.10.2009