Väljakutsuv keelekümblus ehk Queen Vanemuises
Andri Maimets, Postimees
Lava lämmatavas suitsuvines ilmub publiku ette mustas maani lateksmantlis Tony Vincent, seltsiks Noorkuu nelik. Videoinstallatsioonide hiidekraan plõksatab käima ning rahvast pungil saali voogab Queeni igihaljas «Now I’m Here», mis lükkab lahti omamoodi ajavärava, Vanemuise ja lavastaja Mare Tomminga valiku ja nägemuse Queeni laululegendidest.
Ilmselge on, et pärast Ruja mullusuvist võidukäiku tartlased katsetamist ei pelga, külvates vaatajad küllaltki lühikeseks jääva kontsertlavastuse jooksul (vaheaeg on pikem kui kumbki vaatus!) üle nii glamuurse, sageli soorolle ristava kostüümiparaadiga, ulmelise video- ja valgusinstallatsiooniga kui ka väärt koreograafia ja väga heade soolosoorituste ja muusikaga.
Arvestades Queeni solisti Freddie Mercury armastust säravate kostüümide ja vaatemänguliste show’de vastu, on ülepakutud glämm (neist tähelepanuväärseim on röögatu kuldkostüüm ja platvormkingad, mida kannab roosal diivanil lesisklev Rolf Roosalu, saatjaks «Killer Queen») mõistetav.
Siinkohal paralleelid lõppevad. Kolme solisti, Vincenti, Roosalu ja Tanja Mihhailovat saab kiita juba ainuüksi selle eest, et nad ei kipu Mercuryt kopeerima, vaid panevad Queeni lugudesse oma hinge ja isikupära.
Neist temperamentseim ja nauditavaim on vaieldamatult Mihhailova, kelle hingestatud esitused toovad kananaha ihule, Roosalu ja Vincenti hääles on aga enam muusikalilikku üliviimistletust – maitse asi! Muusikud Tarmo Leinatamme käe all, eelkõige kidravennad Marek Talts ja Riho Lilje, teevad laval ja lavaaugus imetegusid, garanteerides väärt muusikaelamuse.
Ometi on lavastaja oma eksperimendiga liiale läinud ja kätele pidurdamatult voli andnud. Ühe keele ja universaalse tervikteostuse asemel paiskub lavalt tõsine keeltevirvarr: särav kostüüm (Mare Tommingas) sööb meisterlikku videopilti (Tommingas ja Janek Savolainen) ja leidlikku koreograafiat (Tommingas), tantsunumbrid omakorda kipuvad siin-seal solistide pingutusi varjutama ning solistidele külge poogitud mäng haukab paiguti laulutekstide mõtet (eranditena ja tervikut silmas pidades parimate lahendustena mõjuvad «Killer Queen» ning Mihhailova võimas «It’s a Hard Life»).
Hoolimata sellest, et iga osa on eraldivõetuna korralikult ette valmistatud, jätab lavastaja publiku pidepunktideta abitult mürasse ulpima, sest kõik kasutusele võetud meediumid tahavad üksteisest vägisi üle karjuda: sümbolid kuhjuvad ja iga uus stseen toob kaasa uusi küsimusi.
Kas ühele rokk-kontserdile, kus esikohal eeldatavasti ikka laul, on neid elemente üldse nii palju vaja? Ja põhiline polegi peamurdmine, mis roll on näiteks kraftwerkilikul lasershow’l, miimklounidel, sukatrippidega noormeestel, šoti seelikutes Noorkuul ja hiiglaslikul kummikeral või millest tahab Mihhailova tegelaskuju vabaks saada («I Want To Break Free»), siiras soov on vaid teada saada, mis ja kelle lugu meile jutustatakse; kuidas see algab ja mis lõpus juhtub.
Kui üldse miskit.
Etendus
«Queen – The Doors of Time»
Lavastaja, koreograaf, kostüümi- ja dekoratsioonikunstnik Mare Tommingas
Muusikaline juht Tarmo Leinatamm
Valguskujundajad Tõnu Eimra,
Mare Tommingas
Video idee autorid Mare Tommingas, Janek Savolainen
Solistid Tony Vincent (USA), Tanja Mihhailova, Rolf Roosalu
Esietendus Tartus 15. mail