Loe

Üks inimene teatrilaval — igav või intrigeeriv?

Tiiu Laks, Eesti Päevaleht

Tiiu Laks, Eesti Päevaleht

Sel hooajal on Eesti teatrite mängukavas kokku vaata et rohkem monolavastusi kui viimasel viiel aastal kokku. Monotükkide fenomeni lahkab Tiiu Laks.

Kindlasti võib nii mõnigi teatrihuviline tunnistada, et lugedes uuslavastuse tutvustusest nimetust monotükk, läheb peas põlema lambike, mis manitseb ettevaatusele. Kiire ja lihtsa naudingu aegadel on üheainsa näitleja poolt mängitavas tükis ilmselged riskid.

Monotükkides astuvad valdavalt üles vaid kogenud näitlejad, kelle jaoks on see karjääri tipphetk. Peab ju näitleja täitma kogu lava, suutma üksinda inimesi kaasa haarata ning “endaga hoida” terve etenduse vältel.

Pole kellelegi toetuda, mäletama peab tihtipeale meeletut tekstihulka, ja kõigi silmad on vaid temal. Säärane näitleja-vaataja suhe on ka palju isiklikum. Näitlejal on suurem võimalus pugeda vaataja hinge või isegi sülle (see oleks n-ö neljanda seina kaotamine ja vaataja kaasamine etendusse).

“Aabitsakukk” – väikese inimese lugu

Draamateatris 2004. aastal lavale tulnud, Andrus Kivirähki kirjutatud ja lavastatud ning Tõnu Oja esitatav “Aabitsakukk” keskendub n-ö väikesele inimesele, keskealisele Mauno Truubile, kes on kaheksa aastat esimeses klassis käinud ja leidnud kogu vajaliku tarkuse kukeaabitsast.

Aegamisi saab meile selgeks, mis on Maunost teinud sellise inimese, ilmnevad asjaolud, mis muudavad vaataja kaastunde ehk mõningaseks vastumeelsuseks. Kuid Tõnu Oja mängulaad on püsivalt südamlik ja soe. Kuigi tavalist juttu segavad vahepeal spontaansed hõiked aknast välja, tundmatule adressaadile ning kahtlase mainega onu Pauli telefonikõne ja naabri ilmumine, on tegu sõna otseses mõttes sõnateatriga.

Ka lavakujundus on napp ning misanstseen minimalistlik. Tekst ise aga suudab kaasa haarata, Oja jutustamisviis muudab monoloogi huvitavaks. “Aabitsakukes” peitub monotüki võlu vaimukas tekstis ja sümpaatses näitlejas.

Tõnu Oja ise leiab, et monolavastuste raskused ja “kergused” on alati omavahel seotud. “Ühest küljest on lihtne, sest sa ei pea kellegi teisega arvestama, ainuke partner on publik,” seletab ta. “Teiselt poolt pole jällegi kellelegi toetuda.”

Oja hinnangul on monolavastustel suurem lootus minna vaatajale ja ka näitlejale hinge. “Kui üks inimene tuleb üksi lavale, siis on suurem tõenäosus, et see materjal puudutab teda ka kuidagi isiklikult,” sõnab ta. “Et see ei ole järjekordne vaatemäng, mis jätab kõiki külmaks.”

“Adolf” – suurkuju lugu

Tartus Püssirohukeldris etendatav Vanemuise teatri “Adolf” käsitleb seevastu maailma ajaloo suurkuju Adolf Hitlerit. Indrek Taalmaa mängitav suurmees peab punkris viimast kõnet mõned hetked enne enesetappu.

Suurel Vanemuise laval mängima harjunud Taalmaa müristab hästi ka õllelaudade taga istuvale 120 inimesele. Intrigeeriv pealkiri ja peategelane tekitab juba ise eelhäälestuse, justkui tuleks telerist dokumentaalfilm, mis paljastab uusi seiku Hitleri elust.

Pigem räägib aga tükk Hitleritest meis eneses, väikese inimese võimujanust. Lisaks Hitleri kehastamisele tuleb Taalmaa esimese vaatuse lõpus lavale näitlejana, kes on just Reichi kehastanud, ning lavastuse lõpus vastumeelsust tekitava preestrina.

“Adolf” on monotükk, kus on palju liikumist ja lavakujunduselemente. Taas kord toetub see näitlejaandele, aga ka intrigeerivale teemale, dramaatilisusele ja huvitavale mängupaigale. Taalmaa räägib omast kogemusest, et raskeim asi on monotüki puhul see, et näitleja peab olema sada protsenti laval.

“Kui sa oled koos teistega laval, arendad dialoogi ja suhtled, siis tekib sul vahepeal mingigi puhkepaus, mil mõelda näiteks oma järgmise repliigi peale,” toob ta näite. “Monotükis pole aga abi saada. Isegi kui tekstiga miskit juhtub, pead sellest ise välja tulema.”

Samas leiab ta, et vaataja jaoks on monotüki pluss see, et neid tehakse tavaliselt väiksemates kohtades, väiksemale publikule ja väiksema distantsiga. “Inimesed saavad paremini sõnumist aru, suudavad paremini jälgida ja keskenduda ning lisaks on see palju intensiivsem kui tavaline etendus,” võrdleb ta.

“Hamletid” – üks näitleja, mitu isiksust ja multimeedia

Von Krahli esimeses sooloetenduses “Hamlet” on küll vaid üks Taani prints, kuid mitu isiksust, kes põhinevad tema mõtetel, sisemonoloogidel ja -heitlustel. Aga mida see monotükk siis ikka veel on, kui mitte taas inimese lahti lõikamine ja tema sisu näitamine?

Autorid Juhan Ulfsak, Sasa Pepeljajev ja Taavet Jansen uurivad eelkõige tänapäeva meest, kes on enda loodud mudelite ja skeemide vang, vormi poolt aga multimeedia võimalusi teatris. Osaliselt keskendutakse ka Hamletile kui sümbolile või märgile.

Ulfsak mängib kõiki Hamleteid ise ja reaalajas. Lisaks Ulfsaki tugevale mängule ja mainele on selle monotüki eelisteks multimeedia integreerimine ning tugev kontseptsioon ja tüki loojate püstitatud keerulised ülesanded. Eelkõige vaatab “Hamletid” välja monotüki iganenud vormikontseptsioonist ja pakub midagi värsket.

“Klammi sõda” – monotükk foorumteatris

Populaarse saksa näitekirjaniku Kai Henseli lugu jõudis VAT-teatri lavale mullu kevadel. Keskseks tegelaseks karm saksa keele ja kirjanduse õpetaja proua Klamm, keda üks abituuriumi-klass vaikides boikoteerib, sest õpetaja oli keeldunud nende klassikaaslase hinnet ühe punkti võrra tõstmast, mille tagajärjel nooruk tegi enesetapu.

Kooliaasta lõpuni jäänud kümnes tunnis üritab õpetaja õpilasi omamoodi kompromissidega enese poolele võita. Lugu järgib ühe inimese murdumist, alustades enesekindlusest, jõudes õigustuste, siis alanduste ja lõpuks järjekordse enesetapuni.

See pole tavapärane monotükk, sest “Klammi sõda” etendatakse foorumteatri vormis. Noor publikum on abituuriumiklass (mõnele neist antakse täpsemgi osa), kelle ülesandeks on hiljem olukorrale lahendusi pakkuda ning võimalusel neid ka läbi mängida.

Foorumteatri osa viib läbi näitleja Margo Teder ning peaosatäitjal Marika Vaarikul lasub ülesanne rolli raames eri lahendustele improvisatsiooni korras reageerida, mis tema enda sõnutsi ongi kõige raskem. Selle monotüki aluseks on terav konflikt, mis tagab põnevuse, ning selle plussiks noortele imponeeriv foorumteatri vorm, mis lubab neil tunda end loo osalisena.

“Pidu!” – vaatlus ürgnaisest

Uue aasta alguses on oodata naiste vastust Jan Uuspõlu monomenukile “Ürgmees”. Kati Murutari kirjutist sellest, kuidas mõtleb ja käitub keskealine naine, kui keegi teda ei vaata, mängib Rakvere teatris Ülle Lichtfeldt.

Väljakutsuva tüki vaatluse all on naiselikud väärtused, mille teeb kindlasti huvitavaks teksti autori isikupära. Üsna sarnaselt “Ürgmehega” on tegu peaaegu stand-up komöödiaga, ainult et naiselikuma ja rohkem teatrilavale sobivaga.

Kuid ka Jan Uuspõld polnud tavaline koomik, laval olid teatrile omased rekvisiidid ja kujundus ning tükil oli lavastaja (Mati Unt). “Ürgmees” viskab nalja meeste ja naiste erinevuste üle kiviajast tänapäevani. Ka tegijad ise on tunnistatud, et see on pigem meelelahutus kui kultuur, kuid tänuväärseks võib pidada publikuga vahetu ja sundimatu kontakti saavutamist. Monodraama igavusekartuse peletab enamasti selle paiknemine komöödia žanris.

“Minu oivaline lahutus” – samastumise võlu

Kaie Mihkelsoni lavastatud peaaegu monotükk Ülle Kaljustega peaosas (kõrvalosa teeb Taavi Teplenkov) vaatleb tavalise keskealise naise teekonda tagasi enda ja rahu(lolu) juurde pärast seda, kui ta mees on armukesega jalga lasknud. Kaljuste mängib kümmekonda tegelast: üksi jäänud Angelat, tema tütart, ema, majapidajannat, arsti, kriisitelefoni konsultanti, sõbrannat, advokaati jne.

“Minu oivaline lahutus” näitab ilmekalt, et monodraamagi nõuab mingit tõuget andvat ja elu muutvat sündmust, mis paneks sündmuste kõrval ka mõttemaailma kiirelt jooksma, kuid mis ometi keskendub just inimese siseelule. Ülle Kaljuste on piisavalt karismaatiline ja tugev näitleja, et garanteerida montükile edu, lisaks pakub “Minu oivaline lahutus” samastumisvõimalust.

“Unistaja soovikontsert” – sõnadeta monotragöödia

“Unistaja soovikontsert” Rakveres on tegelikult kokku pandud kahest tükist: W. Mastrosimone’i “Unistajast” ja F. X. Kroetzi “Soovikontserdist”. Kadi Tudre lavastatud sõnadeta tükk jälgib üksiku naise koduseid tegemisi, mis lõpevad tema enesetapuga. Kaheks korteriks jagatud laval mängivad Ülle Lichtfeldti kõrval oma osi “Unistaja” Rose ja Cliff, mis aga ei ole enam monotükk. Vaatajate jaoks ei ole siin justkui tegu monotükiga, küll aga Lichtfeldti jaoks.

Monotükid Eesti teatriajaloos

•• Enne 1970-ndate algust oli monolavastusi Eesti teatris vaid üksikjuhtudel. Esimesed neist sündisid spetsiaalselt monoesituseks mõeldud teatritekstide kaudu, teatriuuenduse laines võitis eluõigust avatud teatrimängu printsiip. 1980-ndate esimene pool märkis žanri arengus Eestis kõrgpunkti. Tekkis uuelaadne kollaažlik tekstiprintsiip, uuenesid ruumikasutuse põhimõtted, tekkis näitleja “avatud” positsioon rolli ja materjali suhtes, tegu polnud enam pelgalt laiendatud lavamonoloogiga. Monoteatrit iseloomustas liikumine järjest isiklikumasse-intiimsemasse sfääri. Uue žanrina äratas huvi dokumentaalse põhjaga monolavastus. 1990-ndate alguse paus monolavastuste vallas valmistas ette uute otsingute tulva, mis sajandivahetuse paiku ilmneski ootamatult laias spektris: ühelt poolt estraadilikus laadis meelelahutuslik repertuaar ja teisalt elitaarne, mõnekümnele pealtvaatajale mängitav minimalistlikus stiilis tekstikeskne teater. Mõõdukamalt mahtus nende kogumisse ka eksperimentaalsemaid lavateoseid. Viimasel kümnendil on monolavastus aidanud kujundada otsingulisemat-katsetuslikumat fooni, mis püüab värskendada liikumist ka peavoolu tasandil. Allikas: Sven Karja magistritöö “Monolavastused Eesti teatris 1973–2005” Monotükid maailma lavadel

•• Monodraama väärtus terve maailma teatri kontekstis on selle liikuvus, mis teeb sellest hea festivalilavastuse – monotükk vajab tavaliselt vaid üht näitlejat ning tihti minimaalset lavakujundust.

•• Kaks tuntumat Briti uuemat dramaturgi-lavastajat-näitlejat Tim Crouch ja Mark Ravenhill, kes praegu mööda maailma tuuritavad, on kumbki reisile kaasa võtnud just monotüki. Tõsi küll, mõlemad kasutavad ühes lavastuses võtet, kus teine näitleja valitakse kohapeal. Mark Ravenhilli monotükis “Product” ei ole kohalikul näitlejal muud teha, kui istuda ja kuulata, teha aeg-ajalt segaduses olevat ja üllatunud nägu, siis naeratada ning vihastada, vahepeal ka püsti tõusta. Tim Crouch kasutab tükis “Oak tree” kohapeal valitud näitlejat pigem katsejänesena, vaadates tema reaktsioone ja pannes ta rolli, mille kulgu näitleja ei aima. “My armis” aga on ta laval üksi koos videokaamera, ekraani, nuku ja publikult kogutud esemetega.

•• Lisaks Mark Ravenhilli “Productile”, mis etendus viimasel festivalil Baltoscandal, käis sügisel Balti teatrifestivalil Oma-DRAAMA 2006 Balti riikide üks ehk tuntumaid monodraama näitlejaid Birute Mar, kes esitas oma tükki “Poetess”. Kui Ravenhill ja Crouch rõhuvad eelkõige loo jutustamisele ja mõningasele sˇokile, siis Mar keskendub emotsionaalsele küljele, kehastades vastuolulise elulooga leedu poetessi Salomeja Nerist.

•• Euroopas on monodraamade tarvis ka mitmeid festivale, näiteks Thespis Saksamaal ja Nemsetközi oma Ungaris.

21.10.2006