Loe

Tantsib ajasillal

Pere ka Kodu

Justkui tantsides, kergel sammul, on Kauksi Ülle korraga nii siin- kui sealpool, eri ajas, linnas ja maal, ühendamas ugrilasi, võrokesi ja eestlasi. Viie lapse ema ja kirjaniku mõtted maailmaasjadest pani kirja Tiina Siimets.

Meie teed Kauksi Üllega ristusid paarkümmend aastat tagasi, kui ta ootas oma esimest last, kes sai nimeks Maali. Oleme kohtunud kirjandusõhtutel, naiste pudruriitustel ja Ülle luulekogude esitlustel. Olen saatnud tema juurde algajaid sulemehi, teadmises, et ta oskab neid julgustada ja nõu anda. Ning minu teada on kõigist asja saanud.
Ülle Tartu kodus, Leelo uneajal, suure perelaua ääres on paras hetk uurida, mida ta oma elust ja maailmaasjust arvab.

Sinu koduleheküljel seisab: “Alates 1996. aastast olen hakanud lähtuma iseendast ja oma nägemusest.” Mis siis varem oli?
Kasvasin Saarlase külas Lõuna-Eestis, ja see oli 70ndate aastate külaelu, mis mõjutas mu väärtushinnanguid, tabusid ja eelistusi. Laps ju omandab sotsiaalseid rolle ja malle ümbritsevat jäljendades.
Kes siis ei tahaks pälvida heakskiitu ja olla nende moodi, kes talle meeldivad. Nii tekkis ka minul elust oma pilt: et kasvad suureks, lähed mehele – aga mitte liiga kiiresti –, ja siis tulevad lapsed. Proovitakse maja ehitada ning mees maksab maja ja autoga seotud kulusid. Naine teeb süüa, ostab riideid, käib tööl. Ja tulevast oodates ei tohtinud vaadata sellist, kel juba on pere ja lapsed. Ega joodiku otsa komistada.
Umbes nii ka mu elu kulges, ometi polnud miski hästi. Hakkasingi mõtlema, miks siis ei ole.

Miks siis?
Sattusin oma pärimuskultuurist pärit kasvatusega ülikooli tulles hoopis teise ajastusse – 80ndate Tartusse. Linnakultuuris, kirjanduse ja kunstiringkondades ei kehtinud samad väärtused kui maal. Mind lõi pahviks, et kui mina, abielus naine, lähen abikaasaga näiteks filoloogide ja psühholoogide seltskonda, siis ei loe sõrmus midagi. Mitte miski ei kaitsnud peret ega takistanud naistel abielumehega flirtimast, ja keegi ei mõistnud selliseid inimesi hukka. Nagu ei mõistetud hukka ka naisi, kes jõid, ei hoolitsenud laste eest või ei tahtnudki neid.

Mida see teadmine andis?
Esmalt taipasin, et on suur vahe, kas sul on juba lapsed või pole. Laste puhul sa vastutad nende eest kogu täiega, su enese õigused on justkui tagaplaanil. Mõtled vaid, kuidas kaitsta endast nõrgemaid, kes sinust sõltuvad.
Teisalt tabas mind sügav, vahel siiani painav masendus… et mida ma siis oma tütardele õpetan? Nii, kuidas ma ise kasvasin, ju ei saanud, sest muistsed väärtused ja kasvatus ei toimi ilma ümbritseva muistse eluta. Tütred vahel mõne mu jutluse peale ütlevad: emme, me elame tänapäeval. Teiselt poolt – eluohtlik on jäägitult kaasa minna kaasaja teismelistele suunatud reklaamikampaaniatega: värvige võimalikult palju ja ärgu olgu teil ühtegi tabu, jooge kokakoolat ning sööge hamburgerit. Niisiis leidsin märgutamise (mõtlemise ja analüüsimise) ning praktika tulemusena kesktee – võtta nii vanast kui uuest, mis kummaski head on.
Setu pulmas on tavaks, et kui 18–27aastane neiu läheb mehele, käib ta enne koos sõbrannadega mööda küla ning jätab rituaalse nutulauluga hüvasti oma mängukaaslaste, sugulaste, sõprade ja ka külapoistega. Ja vahel laulab neile: miks sina siis mind ei võtnud?
Ilma olli mu ihkamine
Asjanda jutu ajamine
Sukrut es massa mu suuandmine
Hõpõt mu hõlmavõtmine.
Need olid väga sügavad laulud. Kõik, mis südamel, öeldi ära. Vahel on seda vaja, et uude ellu ei jääks midagi painama. Pärast seda enam olnut meelde ei tuletatud.

Lihtsad asjad selgeks

Kaplinski on öelnud: “Ma pole üldse kindel, et inimesed lapsi suudavad kasvatada, aga lapsed kasvatavad meid.” Mis suunas on lapsed sind kasvatanud?
See, mis inimest kasvatab, on vastutus. Kollektiivne kasvatus, mille ma ise sain, õpetas mind täitma ema osa. Kui lapsed suuremaks sirgusid, õppisin neid armastama ja kohtlema nagu inimesi.
Laste najal said selgeks paljud lihtsad asjad. Eesti Kostabi Seltsi ajal püstitasin loosungi, et geeniusi tuleb aidata nende eluajal. Ja sellega ma ka tegelesin – püüdsin välja anda häid raamatuid, korraldasin algajate andekate kunstnike näitusi või õpetasin loovat kirjutamist, rahvalaulu sisse minekut, maausku ja kultuurikorraldust.
Ühest hetkest aga avastasin – eriti just ühe tütre puhul, kui ta kirjutas mõne väga hea jutu või tegi vahva pildi –, et mu oma kodus kasvab geenius. Miks ma siis võõraste geeniuste peale aega raiskan, kui mu enda laps vajab mind esmajoones. Muidu peab temagi ühel päeval otsima mõnd võõrast, kes teda suunaks ja toetaks. Nii pühendusingi oma lastele ja loomingule. Oleme praegugi väga lähedased, mängime samas ansamblis ning käime koos tantsimas. Lapsed on mu parimad sõbrad.

Oled rääkinud, et oled puudust tundnud vanemast toetavast naisterahvast või teistest naistest.
Vanemate naiste tuge läheb vaja siis, kui last ootad ja teda kasvatad. Võid noore tüdrukuna end kergesti ebakindlalt tunda, kui tahad last sünnitada ja sõbranna arvab, et oled segane. Õnneks on tragisid naisi, kes teevad emade koole ning laste mänguringe, kus saab laulda ja mänge õppida või kogemusi vahetada. Siis selgub, et nii mõnedki veidrad tunded on kõigil lapseootajatel ühised. Nii et lõpuks tuleb murede peale juba naer.
Laps vajab kasvamiseks hoopis enamat kui isa, ema või vanavanemat. On vaja endavanuseid mängukaaslasi, peresõpru, kes on hästi erinevad – rikkamad, vaesemad ja muudest rahvustest. Laps peaks teadma, kuidas oli vanasti, ja sedagi, kuidas käivad asjad mõnes teises kultuuris.
Lapsepõlvekogemuse tõttu pole ma kunagi purjus olnud. Meie külas elas nelja lapsega naine, kes oli 18aastaselt samagonnivalmistajale mehele läinud. Kui samagonni keedeti, jõi mehe pere end kohe purju ja tema pidi siis maitsma, millal keedus valmis saab. Nii ta jooma hakkaski ja laste pealt oli ta alkoholismi aste selgelt näha. Kõige vanem tütar oli priske ja terve, iga järgmine kõhnem ja närvilisem ja jõudis koolis üha vähem edasi. Viimasega oli lugu päris halb. Seda teades polnud mul isu proovida ei suitsu ega viina.

Mis vahe on olla ema 23- ja 40aastaselt?
Noorelt on elueesmärkides veel nii palju segadust, et ei saagi aru, mida tahad. Sageli oled hädas ka majandusmuredega. Vanemalt oskad kas paremini rahaga toime tulla või on tekkinud usk, et küll ma hakkama saan. Olen kohanud titaringis 40aastaseid lapseootel naisi, kes väidavad nautivat iga hetke – justkui ei tahakski nad, et rasedus lõpeks.
Mõistan seda hästi, sest tõesti, minulgi on väga nooruslik tunne. Aga see pole üksi emadus, vaid ka sobiva kaasaga kooselamine ja loominguline eneseleidmine. Väike laps lihtsalt ei lase laisaks minna, kuigi mähkmete ja lastetoidu ning muu beebivarustuse poolest on praegu tite hooldamine hõlpsam.
Mu suuremate laste lapsepõlves olid aeg ja olud teised: külm vesi, marlimähkmed ja teekann, millega vett keeta. Ka lapsed sündisid väikeste vahedega – 1,5 ja 2 aasta järel. Päeval hoidsin lapsi, öösiti kirjutasin raamatuid ja artikleid, et neid toita. Majanduslikult olid 90ndad rasked, vahel tõepoolest polnudki süüa. Mäletan paari aastat, mil ma ei naernud kordagi südamest. Aitas see, et olin lastele pühendunud ning mõtlesin, et Eestis on ennegi olnud raskeid aegu, kus kolmandik rahvast külmast ja näljast surnud. Minul ju nii hull pole.

Inimlikku toredust elamiseks

Oled öelnud, et eneseabiõpikud on sama kasulikud kui traditsioonilises ühiskonnas suguvõsa vanemate naiste õpetused. Mida oleksid tahtnud, et sulle oleks õpetatud ja mida õpetad oma lastele?
Laps märkab kõike ja minu esimesed tähelepanekud olid pärit köögist, kui vanaema ja ta sõbrannad pulma- või matuselaudu valmistasid. Seal valitses tõeline melu – kibekiirelt vasika pead lahates räägiti kõigest: kes kellega käis ja mis neist sai ja kuidas kadunukese elu oli. Või mis suguvõsast pruut ja peig pärit.
Mulle jättis sügava mulje see vanemate naiste huumor, ka kõige suurema kiiruse ja raske töö juures aeti seal igasugust lora. Kui keegi oli väga närviline, koheldi teda leebe naljaga, nii et ütlemiseks õieti ei läinudki. See vaikselt ja naljaga pooleks hakkama saamine kitsas köögis ning piirsituatsioonis oli imetlusväärne.
Aga lastele mõeldes – selleks, et elada oma elu õnnelikult, ei piisa, kui oled väga töökas ja andekas ja jõuad omal alal edasi, jooksed kiiresti või koristad rohkem. Peab olema inimlikku toredust, et teised sind kampa võtaks ning keegi sinuga elada tahaks. Ja on tarvis hellalt suunata, et lapsest ei saaks pahur ja kuri inimene ega tuim käsutäitja või meediast suunatu.
Elamise toredust taipasin juba lapsena – inimene on tore siis, kui ta saab teha seda, mida tahab. Selle avalduse peale on vahel öeldud: aga ei või ju tappa ega põletada. Aga miks peaks? Võib hoopis joonistada, kirjutada, ehitada, laulda või mõnd tööd ilusti teha. Kui inimene leiab soodumuse või kutsumuse, mida tehes ta on õnnelik, siis on ju hästi.

Oled öelnud: “Lasteta poleks kirjutatu sisu see, mis ta on.” Milline see tänu lastele on?
Sellest sain aru siis, kui ülikooli alguses lugesin suurte rahvalaulikute elulugusid ja selgus, et enamikul neist oli palju lapsi. Ka nende laulud olid sügavad ja meisterlikult luuletatud. Mõistsin, et need pole ainult sõnad, vaid et seal taga on elu ise. Tundus nii loomulik, et õige elu on ikka siis, kui on pere ja lapsed, sest sel juhul on tuleviku tunne.
Toredat ja harmoonilist inimest kasvatada on tunduvalt keerulisem kui teha teadustööd, korraldada konverentsi või kirjutada raamatut. Ma ei teagi ühtki tööd, mis oleks raskem kui laste kasvatamine. Kõike muud võid teha poole tagumikuga, aga sünnitama ja kasvatama pead kogu jõuga.
Kurb on see, et kui naine jääb üksi lapsi kasvatama, võib ta raskustes kibestuda. Kui ta ei hooli iseendast, ei hakka ka laps kellestki hoolima.

Vihmast ja vikerkaarest

Mis aitab kibestumise vastu?
Põlisrahvad oskasid teha lõdvestavaid pause üleminekul ühest ajast, tööst või staatusest teise ja selleks olid omad kombed. Raskele tööle järgnesid suured rõõmu ja laisklemise ajad. Kui oli pulm, peeti kolm päeva kogu hingest pidu. Talvised suurkoristused vähendasid talvestressi, samuti käsitöö. Kõige pimedamal ajal käidi külas, jutustati jutte ja lauldi. Kui kedagi ainult töö õndsaks teeb, on see töönarkomaania.
Ehk aitab linnas kibestunut mõni päev sõbralikus talus. Tunda maa hingust ning näha paarituvaid loomi, uttesid lamba all, emaparti piilude keskel, käia soomatkal või võtta lihtsalt aeg maha – see sunnib taas siseenergiat ja jõudu koondama.
Aga vahel aitab, kui vihm teeb sind üleni märjaks ja see ajab sind naerma. Kui sul on loodusega hea side, tuleb ta sulle hingeliselt rasketel aegadel appi. Isegi linnas olen ma märganud, et mõnel väga raskel hetkel hakkab linnuparv pea kohal kiljuma või kerkib taevasse vikerkaar. Ja siis pead vaatama vikerkaart ega saagi nutta.

Kauksi Ülle teetähiseid
Kauksi Ülle on sündinud 1962. aastal Võrumaal Pärlijõe ääres. Ta on Maali (19), Salme (18), Päivi (17), Niilo (14) ja Leelo (9 k) ema, kirjanik ning Fenno-Ugria Tartu keskuse juhataja. Elukaaslane Evar Riitsaar on Setu kuningriigi sootska.
Üllelt on ilmunud:
• luulekogud “Kesk umma mäke” (1986), “Hanõq vai luigaq” (1989), “Jyriyy” (1991), “Agu ni Eha” (võro ja inglise keeles 1995), “Kuldnaanõ” (võro ja soome keeles 1997), “Nõsõq rõõmu mõrsija” (2001) ja “Käänüpäiv” (2003);
• autobiograafilised novellikogud “Säng” (1998) ja “Huuv” (2000);
• romaanid “Paat” (1998) ja “Uibu” (2002) ning näidend “Taarka” (2004).
Tema näidend “Pühälik” etendus aastatel 2001–2003 Vanemuise teatris.
Kostabi Seltsi ja Kauksi Ülle Mänedsmendi nime all on ta kirjastanud mitukümmend raamatut, välja andnud ansambli Lõkõ­riq CD-d “Süä kisk” (2003) ja “Undsõn ilman” (2004).

01.06.2005