Jaan Olmaru, Tartu Ekspress
Täpselt kahe nädala pärast jõuab Vanemuise lavale maailmakuulus muusikal "Sugar ehk Dzassis ainult tüdrukud", kus Veikko Tääril ja Andero Ermelil tuleb naiseks kehastudes veeta laval kaks tundi kõrgetel kontsadel.
Linnateatri näitleja Andero Ermel tunnistab, et oli juba ammu mõelnud võimalusele mõnes Vanemuise lavastuses kaasa mängida. Seetõttu oli tema jaatav vastus Mare Tomminga tehtud ettepanekule hakata "Sugaris" mängima ühte peaosalist kiire tulema. „Kui Mare mulle helistas ja sellest rääkis, siis küsimusi enam polnud. Ma olin kohe valmis selle pakkumise vastu võtma. Tuli lihtsalt vaadata, kuidas koduteatriga graafik jooksma panna,” räägib Ermel, kes on muusikalidega osalenud ka Tallinna linnahalli laval ning praegu laulab Estonia teatri muusikalis „Minu veetlev leedi”.
Ka vabakutseline näitleja Veikko Täär ei mõelnud kaua. „Ma olin seda filmi näinud ja see oli minu lapsepõlve üks suurimad kinoelamusi. Kui ma õigesti mäletan, siis oli see siinsamas Ekraani kinos,” meenutab Tartust pärit Täär 1959. aastal valminud maailmakuulsat komöödiafilmi, kus mängisid värvikaid peaosi Marilyn Monroe, Tony Curtis ja Jack Lemmon. Mõlemad näitlejad meenutavad ka 1988 aastal Vanemuise lavale jõudnud versiooni, kus nende rolle mängisid Aivar Tommingas ja Peeter Oja.
Kursusevendade omavaheline huumor klapib
Kuigi Täär on juba aastaid olnud vabakutseline ning Ermel töötanud lavakooli lõpetamise järel Tallinna linnateatris, on nad tegelikult kursusevennad ja lavapartnerid olnud ennegi. Viimati neli aastat tagasi „Grease’i” muusikalis Nukuteatris. Praeguseni kestnud prooviperioodi, mil esietenduseni 5. juunil jääb tänasest täpselt kaks nädalat, iseloomustavad mõlemad näitlejad vaid positiivsete sõnadega. „Huumor meil klapib ja mingit pingestatust pole. Kogu aeg on olnud hästi naljakas. Loodetavasti hakkab ka publik neid nalju nautima,” avaldab Täär lootust ning lisab, et enamik naljadest on situatsioonikoomika.
Kuigi Mare Tomminga lavastuses tuleb teksti kõrval esitada ka keerulisi tantsunumbreid ning laulda, ei pane see Tääri ja Ermelit muretesema. Pigem pabistavad nad selle pärast, kuidas kaks tundi kõrgetel kontsadel laval vastu pidada. "Me oleme mõlemad üsna pikka kasvu mehed ja pole ju harjunud kandma kõrgete kontsadega kingi,” muigab Täär ning räägib, kuidas Vanemuise kingsepal polnud tema nr 46 jalale vastavat kingaliistu ning see tuli spetsiaalselt valmistada. Ka kleidiproovid on võtnud meeste ajast viimaste nädalatel oma osa.
„Mina kontsade pärast väga ei muretsegi. Pigem nende kiirete kostüümivahetuste pärast, kui sekundite jooksul pean ma saama mehest naiseks ja vastupidi. Me pole veel reaalset seda läbi proovinud, aga hästi ei kujuta ette küll,” räägib Ermel.
Mõlemad näitlejad peavad laval ka pilli mängima - üks saksofoni ja teine kontrabassi. Kui Täär ütleb, et on kontrabassiga ennegi kokku puutunud, siis Ermel pole elus kunagi ühtegi pilli osanud. „”Grease’s” pidin ka kitarri mängima ja siis pärast sõbrad palusid mul ühel peol paar akordi tõmmata. Ma siis vabandasin ette ja taha. Aga ma arvan, et laval ei peagi kõike oskama, ütleb Ermel.
Külastajad satuvad teatri asemel kinno
„See on lugu, mille nimiosas on preili Sugar (Gerli Padar- toim.), kes unistab ideaalsest elust. Lõpuks ta kogemata leiabki selle. Aga tema kõrval tolgendavad läbi selle loo kaks muusikut (Täär ja Ermel- toim.), kes satuvad pidevalt kõikvõimalikesse jamadesse. Me püüame pidevalt oma nahka päästa, kuna oleme jälle sattunud kohta, kuhu ei oleks tohtinud sattuda. Kogu lugu algab ju sellest, kuidas kaks meest riietuvad naisteks ja põgenevad naisteansamblisse. Kõik see on otsast lõpuni ääretult humoorikas,” annab Täär lühikese sisukokkuvõtte.
Kui palju erineb Mare Tomminga lavastus klassikalisest filmiversioonist? Tääri sõnul on lugu ikkagi jäänud samaks, aga kogu visualistika on üllatuslik ja uudne. See peaks olema ka peibutavaks motiiviks neil, kes on kunagi näinud Vanemuise või Estonia versiooni.
„Midagi otseselt tänapäeva toodud pole. Samas pole hoitud ka rangelt 30ndatate Ameerika stilistikat, aga seda kõik peab ise nägema,” ütleb Täär ning avaldab lugejale siiski ühe saladuse: „Tegelikult on seekord nii, et inimesed tulevad küll teatrisse, aga satuvad hoopiski kinno. Kogu see lugu on ühe kinoametniku unenägu. Selles mõttes on see täiesti teistmoodi. Me ilmume ka otseselt kinolinale. Näidatakse ka kuulsast 1959. aasta filmi ja see läheb üle 2008 aasta Mare Tomminga lavastuseks,” räägib Täär.
