Neid oli kolm õde

Ballett
Anton Tšehhovi näidendi „Kolm õde” ainetel

Ma ei teagi, mis mulle äkki pähe lõi, et otsustasin vaatama minna balletti. Võib-olla on probleem tõesti ealine (nagu on mulle viimasel ajal viisakalt märku andnud tohtrid) – noorena ma lihtsalt ei osanud balletti vaadata ja see tundus mulle lausa igav, praegu aga nimetatakse tantsuetenduseks tüsedusele kalduvate (pool)paljaste tegelaste täistallal tatsumist. Kuid mina tahaksin nüüd näha ilusaid siresäärseid tüdrukuid, kes varvastel tipivad. Eeldasin, et balletis „Kolm õde“ on neid vähemalt kolm. Aga oli tunduvalt rohkem, kusjuures kõik ilusad ja siresäärsed. Peab tunnistama, et teinekord on päris meeldiv vaadata, kui ilusad inimesed laval ilusasti liiguvad. Isegi paar luulerida keriti mingitest soppidest välja:

Podrätsik rääkis, et on Moskvast läbi
köis tõmmatud… Mul polnud saalis häbi.

Podrätsik rääkis midagi veel ilmast –
külm oli… Miski välja tikkus silmast.

Podrätsik rääkis… Jätame nüüd tema!
„Kas juba lõpp?“ nii imestas mu ema.

Ja uskuge, kord unistus saab tõeks –
ma tulen teile neljandamaks õeks!

PS Et etendus ja sellega seotud luuletus paremini pärale jõuaksid, on äärmiselt soovitatav enne läbi lugeda Tšehhovi näidend.

Peeter Volkonski

***

Aidla koreograafia tugevus on duettides, mis tunnetest lõhkemiseni laetud. Tegelased tantsivad oma kannatusi, ihates seda, mis on nende haardeulatusest väljas. See loob üleva, kannatusrohke ja nukra meeleolu.

Draamaballeti vorm lubab suhtemisanstseene käsitleda samamoodi kui sõnateatris. Tantsijatel on seega palju vastutusrikkam ülesanne: nad peavad olema nii andekad koreograafilise keele esitajad kui ka psühholoogiliste nüansside väljendajad. Tänu mõtestatud ja laetud tantsusooritustele on tervik põnev ja pinge kannab lõpuni. Kolm õde (Blackburn, Engel, Yanagi) suunavad lavastuse kulgu ning mõtestavad rütmi, draamanäitlejannadena aga hingestavad kogu loo.

/…/Philip Glassi, Ludovico Einaudi, Olafur Arnaldsi ja Max Richteri heliloome lisab misanstseenidele pitsilisust ja elulisust, toob kaasa laadide ja toonide pideva vaheldumise. Elu koes on kõike: mustast rütmilisest huumorist ja intensiivsest emotsioonidest nõretavast klaverimuusikast kuni kurbade elavas esituses romanssideni.

Kristiina Garancis, Sirp (28.02.2020)

Mehele ei minda ju armastusest, vaid selleks, et täita oma kohust. Mina vähemalt mõtlen nõnda ja mina küll läheks ilma armastuseta. Ükskõik, kes kosja tuleks, ikka läheks, kui ta ainult oleks korralik inimene. Isegi vanale mehele läheks….. / Olga
Ma armastan, armastan….. Ma armastan seda meest….. Te nägite teda just praegu…. / Maša
Kui ma täna ärkasin, üles tõusin ja ennast pesin, siis valdas mind äkitselt selline tunne, et mulle on kõik maailmas selge ja ma tean, kuidas tuleb elada. / Irina

Tšehhovi tegelane on isiksus kõige hea ja halvaga.
Elu pakub võimalusi valida tegevuse ja tegevusetuse vahel. Tunnete ja tundetuse vahel.
Täiuse ja tühjuse vahel.
Millise tee aga valib iga tegelane selles ajatus teoses?
See meid huvitabki!

Esietendus 1.02.2020 Vanemuise väikeses majas

KAVALEHT

Kas seda unelmate Moskvat, kuhu hing kisub, ongi üldse olemas?