Naisevõtt

„Naisevõttu“ lavastatakse tihti puhtkoomilises võtmes, naerdes välja nii Agafja Tihhonovnat, kes ühitab ühe peigmehe huuled teise ninaga, peigmehi  endid, veidraid ja tobedaid, kräbedat Kotškarjovi, kes iga hinna eest üritab Podkoljossinile naist võtta, ja ka Podkoljossinit ennast, kes viimasel hetkel oma pulmast jalga laseb…

Igor Lõssov aga otsustas heita pilgu naeru ja karikatuuri sirmi taha, näha kõigile halastamatult väljanäitusele pandud naist, kes nii kirglikult tahab mehele, et on valmis kleepuma peaaegu igaühe külge, tal on ju isegi kleit valmis, et iga hetk tanu alla tormata.

Aga peigmeestel pole temast endast sooja ega külma; neid huvitavad hoopis teised asjad – kas ta on rikas? Kas ta oskab prantsuse keelt? On ta korpulentne?

Ei saa öelda, et see ei oleks naljakas, aga samas on pisarateni kahju. Gogol naeris välja, Lõssov on valmis naerma, aga mitte välja naerma, vaid mõistma, kas või selle pärast, et ta ei suhtu naistesse Gogoli moodi. Ja meenutab, kuidas käis noorpõlves sõpradega tüdrukutel külas: kurameeriti, öeldi komplimente, tehti nägu, et soovitakse kõige tõsisemaid suhteid ja … lahkuti, haihtuti, isegi ei vaevutud aknast välja hüppama. Aga tüdrukud olid siirad, avalad, täiesti kaitsetud oma soovis minna mehele, kasvatada lapsi, olla nagu teised ning, nutnud öösel patja, olid hommikul taas lootust täis ja särasid selles õnneootuses.

Naises ei kustu kunagi lootus armastada ja perekonda luua. Praegugi on kõige nõutum elukutse – pulmafotograaf; kõige kallim ja tähtsam kleit – pulmakleit; kõige tähtsam pidu, mille mõõtmed tihti ületavad paari rahalisi võimalusi – pulmad…

Lavale paigutatakse kabiinid – need võiksid olla telefoniputkad, pihitoolid või puurid, millest tegelased välja ei saa; samas on kabiinid liikumises ja võivad isegi tantsida…