Laul õnnest

Oskar Lutsu draama

MARIA: Istutab Hannes ikka veel lillesid ja rohtusid nagu enne?

LEENA: Alati! Tal on nüüd nii palju kõiksugu töid käsil, et – siin ta hööveldab, siin teeb sepist, siin joonistab … Mina ei tea, mis teda loomakest taga ajab, et ta kusagil ei püsi, aga üks alatine toimetus on tal. Kõige imelikum on lilledega. Neid istutab ta igale poole, kuhu vähegi saab.

MARIA: Noh, kui Miili juba siin on, küll ta siis jätab kõik muu kõrvale ja –

LEENA: Saab näha, mis ta siis teeb.

(Oskar Luts, „Laul õnnest”)

„Laul õnnest” on Oskar Lutsu 1913. aastal kirjutatud ja 1915. aastal esmakordselt Vanemuises lavale toodud draama, mis ligemale sajaks aastaks on vajunud unustuse hõlma. Realistlike jutustuste ja naljamängudega debüteerinud Luts otsis selles näitemängus teistsugust poeetikat, põimides külarealismi toonase uusromantismi mõjudega.

Üks tahab linna, teine tahab kodurahu, keegi tahab armastust, keegi teine tahab ka armastust, noh, nagu ikka kombeks, ja õnne, kui oleks, palun, võimalik, kohe ja palju, kui see liiga palju tüli ei tee.

Võib-olla on orelit lihtsam ehitada kui õnne.

Esietendus 8. veebruaril 2020 Sadamateatris

KAVA