Queeni veenev elustumine Vanemuises

Alo Põldmäe, Sirp

Kontsertetendus „Queen – the Doors of Time”, lavastaja Mare Tommingas.

1970. aastal asutatud inglise rokkansambel Queen seisab maailma levimuusika maastikul kui pilvedesse kõrguv mäetipp kõrvuti Beatlesi ja Abbaga. Edu on saavutatud väljapaistva musikaalsuse, värvikalt mitmekihiliste arranžeeringute ja muusika ürgjõulisusest lähtuvate allhoovuste tabamisega. Täiesti eriline on olnud ansambli kontakt publikuga avalikel suurtel kontserdiväljakutel. Queeni säravaim täht oli vokaalsolist Freddy Mercury. Pärast tema surma (1991) on ansambel harva esinenud oma nime all. Aastast 2004 on esinetud kui Queen + Paul Rodgers.

Eestimaalaste jätkuv armastus Queeni vastu on tänaseks leidnud väärilise väljundi: Vanemuises elustus ansambel kontsertetendusega „Queen – the Doors of Time”, millega antakse maikuu jooksul 15 etendust. Lavastaja on Mare Tommingas ja muusikajuht Tarmo Leinatamm. Peab imetlema teatri tahet selletaoline etendus kavva võtta. Seda enam, et eeskujusid pole eriti võtta. Samas on Tommingal enesel varasem kogemus Mercury „Barcelona” näol olemas. Võtsin sõnumi Queeni muusika „lavastamisest” teatrilaudadel vastu kui teate julgest, isegi avangardlikust ettevõtmisest – minekust erilisse maailma erilise mõjujõuga muusika kaudu. Minu ootusärevust ja eelhäälestust võimendas hiljutisel Šveitsi reisil Montreux’s nähtud Freddie Mercury hoogsas liikumises skulptuur. Taiesega on märgistatud ühtlasi Queeni helistuudio, paik, kus jäädvustati rida olulisi muusikapalu. Sügiseti toimuvad siin Mercury mälestuspäeva kontserdid, kus mitmete maade muusikud esitavad Queeni muusikast inspireeritud helitöid.

Lavastaja on tabanud olulisima

Lavastaja Mare Tommingas on ära tabanud selle, mis Queeni laulude puhul puudutab paljusid inimesi. See on tunnete jõulisus, kohati vulkaanilisuski, kõikehaaravuse tahe. Ja see nakatab, raputades kuulajat. Seda nii tempokates kui lüürilistes lugudes. Laulud jutustavad mingit elulist lugu, kus jäetakse ruumi ka kuulaja fantaasiale. Tommingas – lavastajakoreograaf, lava- ja valguskujunduse, kostüümide ja videote idee autor ühes isikus! – on Queeni „lugudele” lisanud omapoolseid liine ja vürtse. Sündinud on täiesti omanäoline lavateos, loominguline saavutus ja julgustükk üheaegselt. Tegijad on selle kallal vastutustundega vaeva näinud ja see vaev on end ära tasunud: publikut ootab ülitihe muusika- ja tantsuetendus. Omaette põnev on valgusrežii, video tehniline teostus (Janek Savolainen), samuti balletitrupi kostüümid. Intrigeerivad on trippidega sukad nii naiste kui meeste jalas; see moment lähtub küll otseselt queenilikust teatraalsusest. Kohatist avangardlikkust rõhutavad koreograafiast lähtuvad sümbolid. Mõnigi stseen mõjub tugevalt tunnetele, näiteks I vaatuse teine pala „Breakthru” (2. pala I vaatusest) ja lõpublokk „Show Must Go On” (I vaatuse lõpustseen).

Avanevad aegade väravad

Lavastus on tempokas ja väga tihe. Vaataja viiakse eri aega justkui märkamatult, muusika võlujõul. Tunni ja veerandi jooksul toimub laval üheaegselt palju asju ja kuulajal-vaatajal pole hetkegi aega ei uneleda ega mõnd lavastuse detaili nautida – kogu aeg toimub minek … Kulminatsiooniks on üle lava veerev „tulnukate” hiigelkera, mille kirgastavasse sisemusse kastavad end peategelased. … Queeni muusikast lähtuv piirideta fantaasia on lavastajat ergutanud omapoolsetele kujundileidudele. Lavastus pakubki peaaegu kõike, mida meie tänapäeva lava võimaldab. Sellest lähtudes võiks pakutavat vabalt ka multimeedia-etenduseks nimetada. Siin on taustad õhus lendavaist tantsijaist, videomuljed ookeani loomaja linnuparadiisist, viibimisest ookeani põhjas, erinevate koosluste õuenarrid ja koomikud.

Fantaasiat on lavastustrupil jätkunud kui küllusesarvest. Ja see häälestab omakorda vaataja pidevalt uueneva ja üllatava ootusele. Kui etendusele midagi ette heita, siis ehk liigset tegevuse kuhjumist, nii et saalis ei jõuagi kõike ära näha. Vaja on etenduse teist külastust, mida ma ka tegin, veendudes oma ettevõtmise õigsuses. Teine külastus kinnistas veelgi üldmuljet etenduse veenvusest ja professionaalsusest.

Esitajaist

Põhjalikku süvenemist teemasse tõestab ka solistide ja vokaalansambli valik. Stiilse esinemise pakkus Broadway solist Tony Vincent USAst, pikas mustas mantlis mees kontrastina kireva tantsutrupi ees. Aga ka meie oma solistid Tanja Mihhailova ja Rolf Roosalu ei jäänud millegagi alla. Mihhailova on efektne ja ilus lavakuju, tema juures võlus eriline oskus ühildada keerukas lavaline liikumine jõulise laulumaneeriga. Roosalu esituslaadi ilmselt teadlik sarnasus Mercury omaga oli samuti nauditav ja vokaalselt laitmatu. Ansambli Noorkuu toomine lavastusse on suur õnnestumine. Noored mehed Rein Kahro, Ilmar Madison, Martti Meumers ja Remi Teras esinevad kui tõeline muusikali või show-teatri trupp: vokaali ja liikumist valitsetakse võrdses headuses. Meeldejäävad olid kitarristide Riho Lilje ja Marek Taltsi soolod (ka Vincenti ja Taltsi südantliigutav duett naturaalkitarriga).

Tarmo Leinatamme puhul võib lausa imetleda, kui palju üks muusikast sisse võetud muusik teha jõuab. Alles oli tal juhtida ETVs mitu kuud kestnud „Laululahing” ja sisuliselt samaaegselt tuli muusikalise juhina ette valmistada „Queeni” lavastust. Ja juhtida ansamblit, ise samas klahvpillidel kaasa mängides. Lavastuse tehniline teostus nii helirežii (Andres Tirmaste) kui valgustuse seisukohalt (Tõnu Eimra) oli igati professionaalne. Tore oli lugeda saali ustel silti hoiatusega saalis ootavast valjust helist. Helimeeste auks peab aga ütlema, et helitugevus ei ületanud taluvuse piire. Tänu ka Kai Rohejärvele, kelle kokku pandud kava on põhjalik ja hariv. Vanemuise „Queeni” külastuste järel on mind saatma jäänud etendusest kiirgav emotsionaalne jõulisus. Tugevalt annab tunda tegijate soov muusika, koreograafia ja video sümbioosiga edastada olulisi tundeid ja sõnumeid. Üks sõnumeid on: kuigi aegu on igasuguseid, tuleb usku jäävatesse väärtustesse hoida iga hinna eest. Seega on etendusel ühiskonda laiemalt puudutav tähendus.