Lavastuse “Ooperifantoom” arvustus

Mina külastasin 21.01.2016 Vanemuise teatrit, kus etendus taaskord Eestis laineid lööv ja
ärevust tekitav, „Ooperifantoom”, mis põhineb Richard Stilgoe ja Andrew Lloyd Webberi
libretol ning Gaston Leroux’ romaanil „Le Fantôme de l’Opéra“. Seni on „Ooperifantoomi“
mängitud 27. riigis originaalversioonis. Vanemuine on kolmas teater maailmas, millele anti
uuslavastuse õigused. Tegu on vaieldamatult kõige väärtuslikuma litsentsiga, mille Vanemuine
on kunagi omandanud, sest „Ooperifantoom” on teadaolevalt kõige rangemalt autoriõigustega
kaitstud muusikal.
Suure „Ooperifantoomi” austajana olid mu ootused suhteliselt kõrged. Suurem osa
publikust kuuleb seda muusikat oma peas inglisekeelsena, arvatavasti ka enamik esitajaid,
seepärast tundus huvitav teada saada, kuidas kõlavad need muinasjutulised laulud eestikeelsena.
21. jaanuari etenduses mängis peaosa norra tenor Stephen Hansen, sama tähtis roll oli ka Maria
Listral, kes mängis Christine’i ja Koit Toomel, kes mängis Raouli. Lavastuses tegid kaasa
Vanemuise sümfooniaorkester, ooperikoor, balletitrupp ning bänd.
Esmakordselt tutvustas maailmale Ooperifantoomi prantsuse kirjanik Gaston Leroux –
tema romaan „Le Fantôme de l’Opéra“, eestikeeles „Ooperikummitus” , avaldati järjejutuna
väljaandes Le Gaulois. Osaliselt inspireerisid romaani kirjutamist 19. sajandil Pariisi ooperis ka
tegelikult asetleidnud sündmused. Tänaseks on originaalromaani varjutanud paljud järgnenud
lava- ja filmiversioonid, mille hulgast on tuntuim 2004. aastal USA-Suurbritannia koostöös
valminud film, originaalpealkirjaga „The Phantom Of The Opera”.
„Ooperifantoomi” kangelane on nii otseses kui ka kaudses mõttes Stephen Hansen.
Õppida ära terve partii eesti keeles ja esitada seda üsna väikese aktsendiga, on saavutus omaette.
Minu arvates oli Hanseni esitus, vaatamata keelebarjäärile, meisterlik. Tegelikult on Hansenil

kanda nüansirikas roll, sest Ooperifantoom on väga eriline isiksus. Ühelt poolt on ta karm ja
agressiivne, teisalt äärmiselt tundlik ja romantiline. Hanseni hääl on tugev, kandev ning mõjuv,
mis sobib Ooperifantoomi olemusega kokku.
Ka Maria Listra ning Koit Toome mängisid oma rolle suurepäraselt. Listrast hõngus
Christine’i olemust. Ta oli peen, väljapeetud ning nüansirikka häälega. Tänapäeval eelkõige
popmuusikuna tuntud Koit Toome võlus publikut aga oma sisu ning võimsa häälega.
Üks õnnestunumaid hetki oli katusestseen, kus Raoul ja Christine, põgenedes
Ooperifantoomi eest, teineteisele oma tundeid avaldavad. Samuti viis, kuidas murtud südamega
Ooperifantoom end armastajate lahkudes kuldse keerubi varjust välja pöörab, on äärmiselt
efektne. Vaieldamatult oli üks õhtu kõrghetki ka Maria Listra ja Stephen Hanseni „Phantom of
the Opera” esitus, mis on „Ooperifantoomi” kõige tuntum stseen.
Vanemuise lavakujundusega mängiti õige mitmel erineval tasandil. Lausa uskumatuna
näis, et ühele ja samale, mitte väga suurele lavale oli suudetud mahutada nii ooperimaja erinevad
sise- kui ka välisruumid, alates katusetornist, näitlejate buduaaridest ja saalidest, ooperimaja
keldrites asuva Ooperifantoomi pelgupaiga ja keldrilabürintideni välja. Ei puudunud ka efektne
maa-alune järv ning Ooperfantoomi juurde kohustuslikuna kuuluv hiiglaslik kroonlühter. Mina
ootasin kõige rohkem lavakujundaja lahendust Ooperifantoomi pelgupaika jõudmise kujutamise
kohta. Filmis viib Ooperifantoom Christine’i oma pelgupaika paadiga keldrilaburüntides sõites,
kuid lavastuses oli leitud väga uudne ning huvitav lahendusviis. Ooperifantoomi pimeduseriiki
viib tee üle uduse järve, mis asub hoopistükis lae all, mitte teada-tuntult keldris. Ka
Ooperifantoomi pelgupaik ise oli huvitavalt kujundatud. Samuti oli kostüümid vastavalt
ooperimaja kontekstile rikkalikud, need jätsid saalist vaadates hea mulje ning olid originaalsed.
„Ooperifantoomi” vaatama minnes olid mul juba algul kõrged ootused, kuid Vanemuise
lavastus Ooperifantoomist isegi ületas neid. Esitajad olid muusikaliselt väga heal tasemel,
lavakujundus oli meisterlik, sest tehniliselt nii keerukat lava, mis mahutaks rohkesti erinevaid
keskkondi, pole ma varem näinud ning kostüümid olid fantaasiarikkad. Saalis olles oli tunda
kõigi panust ning minu arvates sai Vanemuise meeskond maailmakuulsa „Ooperifantoomi”
etendamisega suurepäraselt hakkama. „Ooperifantoom” on kindlasti siiani kõige parem
muusikal, mida ma näinud olen, seda oli ka publiku reaktsioonist näha. Pärast etendust seisis

tervenesti välja müüdud saaltäis publikut püsti ning osatäitjaid kutsuti veel mitu-mitu korda
lavale tagasi

Jolan Henriette Koduvere, 12. klass