Madisoni maakonna sillad
Postitus blogis Kultuurne
Naistepäeval (ehk siis 8.märts) õnnestus mul näha etendust “Madisoni maakonna sillad”. Vanemuise lavastus ning täpsemalt sellest võib lugeda ka siit. Lisan kohe siinkohal, et erilised plusspunktid plakati kujundajale! Nii visuaalselt kaunist plakatit nagu on sellel lavastusel, pole ma ammu näinud.
Enne kui ma oma kiidulauluga jätkan toon välja ainsa miinuse – nõrk dramaturgia. Ma ei ole seda raamatut lugenud, ma ei ole filmi näinud, aga mul oli tunne, et mõni eesti oma sõnasepp oleks sellest romaanist treinud välja märgatavalt tugevama ning veel sügavama loo, kui oli see, mis laval toimus. Mõistan, et suure tõenäosusega oli selle teksti sisseostmine odavam kui kaubelda välja romaanile lavastusõigus (koos uue teksti loomisega). Romaan ise ilmus esimest korda 1992. Aga see oli ainus ning pisike tõrvatilk meepotis, mis võis lihtsalt natuke üldpilti rikkuda.
Mulle väga-väga meeldis lavakujundus. Väga põnevalt ning süstemaatiliselt üles ehitatud. Tekkis tervik, kuigi aeg-ajalt lõhkus see äkiline liikumine ühe ja teise sündmuskoha vahel. Võib-olla oli see taotluslik, aga mõnikord tekitas see minus segadust, et kuidas nõnda saab. Samas olidki need sild ja kodu üksteisega nii-nii seotud, et ehk ikkagi sai.
Näitlejatööd olid väga tugevad. Kohe eriliselt üllatas mind Saldre. Ta on tõeliselt hästi varjatud aare ning tema tööd olid väga nauditav vaadata. Teistele ei ole samuti mitte midagi ette heita, kui siis vaid ehk, et oleksin oodanud veidikene tugevamat tööd Kaljujärvelt. Ühe peaosalisena tundus tema rolli täitmine aeg-ajalt veidikene selline.. taustatantsjalikum, kui see nüüd loogilisena kõlas. Aga samas ei olnud see kohutav ning ma ei suutnud ette kujutada ühtegi teist näitlejat, kes sinna rolli paremini oleks sobinud.
Lugu oli väga huvitav vaadata, osalt seetõttu, et tundsin ennast saalis väga noorena. Kuidagi oli sattunud, et enamik inimesi, kes Sadamateatris mu ümber istusid olid juba kas üle keskea või sellele lähenemas ja siis olin seal mina, nädal aega varem alles 20 saanud. Kui paljud saalisistujatest samastasid ennast Francescaga (Saldre)’ga, tekkis minul suurem ühenduslüli just tütrega (Soomets). Ja samuti tekkis minus küsimus, et kas üldse saab kunagi olema mul au kogeda sellist kõike matvat armastust? Kas ma olen selles hetkes piisavalt tark, et see ära tunda või pole selle ära tundmisega mitte mingisugust probleemi?
Soovitan kõigile seda lavastust vaatama minna, kindlasti üks tugevamaid Vanemuise lavastusi, mis hetkel mängimisel. Lavastus, mis suure tõenäosusega kõnetab nii 20ne kui 60ne aastast. Teistest rääkimata.