LAENA MULLE KANNELT, VANEMUINE!

Teater.Muusika.Kino – Toomas Velmet

Kui üks sümfooniaorkester üllitab esmakordselt heliplaadi, on tavaliselt tegemist väga noore kollektiiviga, kes on kontserdilavadel uus tulija. Meie juhtumi puhul asuvad Vanemuise sümfooniaorkestri juured sügaval lemöödunud sajandis, mil Vanemuise seltsi laulu-, orkestri- ja näitejuhiks sai 1878. aastal August Wiera. Esimese päris sümfooniaorkestri asutas Tartus Aleksander Läte aastal 1900. Vanemuise praegune sümfooniaorkester peab oma algusajaks aastat 1908, mil alustati regulaarsete suviste sümfooniakontsertidega ja dirigentideks olid XX sajandi algul Samuel Lindpere, Juhan Simm ja Juhan Aavik. Viimane kandis Vanemuise sümfooniaorkestriga 1912. aasta suvel ette kõik Beethoveni sümfooniad, v.a Üheksanda. Talviste sümfooniakontsertide tava tõi Tartusse aga 1931. aastal Eduard Tubin, kes hakkas regulaarselt ette kandma ka eesti muusikat. Pärast Teist maailmasõda sai orkestri peadirigendiks Erich Kõlar, kelle nimega on teatri orkester
olnud seotud üle kolmekümne aasta, olulise osa sellest oli Kõlar peadirigent. Kõlar alustas möödunud sajandi viiekümnendatel taas sümfooniakontsertide korraldamist, jätkates Tubina loodud traditsiooni Tartus. 1944— 1966 oli Vanemuise orkestri dirigendiks multimuusik (flööt, oboe, fagott) Jaan Hargel, kes on Vanemuise solistidega rohkesti salvestanud Eesti Raadios ooperi- ja operetimuusikat, orkestreerinud Gustav Ernesaksa oopereid ja Evald Aava ooperi „Vikerlased”. Erich Kõlari kõrval on orkestrit juhatanud mitmed eesti heliloojad, näiteks Johannes Bleive ja järjekindlalt Valdeko Viru. Pärast Kõlari ajastu lõppu 1984. aastal sai orkestri peadirigendiks Endel Nõgene, kes oli juba 1974. aastast olnud teatris tegev dirigendina; 1985—1987 oli peadirigent Toomas Kapten ja seejärel kuni aastani 1999 taas Endel Nõgene. Lauri Sirp on Vanemuise dirigent 1993. aastast kuni tänaseni, sh oli ta peadirigent aastail 1999—2004; aastast 2007 kuni tänaseni on teatri peadirigendiks olnud Mihkel Kütson. Vahepealsetel tühimikel on ennast proovinud peadirigendi ametis veel Toomas Vavilov ja Hendrik Vestmann ning dirigendina ka Anu Tali. Praeguseks on täiesti unustatud dirigent Timur Kogan, kes minu mäletamist mööda tegutses möödunud sajandi seitsmekümnendatel aastatel sellise nähtusega Tartus nagu kammerorkester (!).
Praegune Vanemuise sümfooniaorkester on väga korralikult komplekteeritud, enamik neist eespool nimetatud dirigentidest ei osanud unistadagi sellisest seitsmekümneliikmelisest koosseisust. Vanemuise sümfooniaorkestril on oma sümfooniline hooaeg, mille vältel esitatakse vastavalt võimalustele mitmeid kavu ning hooaeg avatakse ja lõpetatakse vastavalt kujunenud traditsioonidele. Näiteks on kavas alati teos eesti solisti esituses ja sageli ka eesti helilooja sulest, tava, mis mujal, sh Tallinnas, on ammu kadunud.
Vanemuise teatri möödunud, 2010. aasta lõpul välja antud heliplaat kujunes tahtmatult järelhüüdeks meie auväärsele ja teenekale heliloojale Eino Tambergile (1930—2010). Dirigent Mihkel Kütsoni juhatusel on heliplaadile salvestatud Tambergi kaks teost: solist Anna-Liisa Bezrodnyga Viiulikontsert (op 64, 1981; kontserdivõte hooaja 2010/11 avakontserdilt Vanemuise kontserdisaalis 9. X 2010) ja „Ballett-sümfoonia” (op 10, 1959; heliülesvõte Kambja kirikus 3.—4. juulil 2010); helirežissöörid on Mait Karm ja Silver Lepaste Tartu firmast Clockwork Stuudio.
„Ballett-sümfoonia” on Tambergi kümnes oopus. 1959. aastal loodud teos kõlas esmakordselt Eesti Raadios 1960. aasta jaanuaris Roman Matsovi juhatusel ja salvestati ka sama aasta lõpul Erich Kõlari juhatusel ERi fonoteeki, mõlemad Eesti Raadio sümfooniaorkestri (ERSO) esituses. Sama aasta märtsis toimus balleti esiettekanne (pealkirja all „Jugend”) Schwerini Riigiteatris, kus etendust juhatas kolmekümne kolme aastane Kurt Mazur (!). Sama aasta septembris esietendus ballett ka Eestis Vanemuise teatris Udo Väljaotsa lavastuses, seekord siiski pealkirjaga „Ballett-sümfoonia”, ja 1963 Estonias, lavastas Mai Murdmaa, muusikaline juht oli Vallo Järvi ja Tütarlapse osa tantsis Tiiu Randviir. Teose partituur ilmus trükist 1961. aastal kirjastuses Sovetski Kompozitor, see oli tol ajal suur saavutus. „Ballett-sümfoonia” koosneb kolmest osast: „Prelüüd”, „Skertso” ja „Nokturn”. Libreto (Udo Väljaots) järgi on tegemist noore tütarlapse ärkamise, keskpäeva ja õhtuste unistustega, nii on neid osi ka balletis nimetatud — „Ärkamine”, „Keskpäev”, „Õhtu”. Žanr on seepärast nõnda määratletud, et see teos annab oma vormilt ja sisult välja ka korraliku sümfoonia mõõdu.
„Ballett-sümfoonia” kontsertesitus toimus septembris 1960 Riias, Läti Raadio sümfooniaorkestrit juhatas nende peadirigent Leonīds Vīgners, ja oktoobris kõlas teose kontsertversioon Tallinnas Eesti Raadio sümfooniaor kestri esituses, mida juhatas Erich Kõlar. Et üks teos saab võrdselt eksisteerida balleti ja sümfooniana, on erakordne. See on Tambergil geniaalselt tehtud. Eesti Raadio fonoteegis on helikandjatel säilitatud suurem osa meie muusikakultuurist ja seal tegeldakse innukalt säilinud salvestiste restaureerimisega. Sellel tööl on hindamatu väärtus. Tänu sellele sai ka võimalikuks võrrelda käesolevat „Ballett-sümfoonia” salvestust sama teose salvestusega aastast 1960, mille on teinud Eesti Raadio sümfooniaorkester Erich Kõlari juhatusel. Esimene formaalne erinevus neis on osade pealkirjades. 1960. aasta versioonil on kasutatud osadel lavavariandi pealkirju: „Hommik”, „Keskpäev” ja „Õhtu”, uuel, Vanemuise sümfooniaorkestri salvestisel partituurijärgseid: „Prelüüd”, „Skertso” ja „Nokturn”. Muusikateoste tõlgenduse ajaloos on täheldatud üsna selget tendentsi, et aja kulgedes muutuvad teoste esituste tempod kiiremaks, eriti selgelt Ameerikas, aga üsna kõrvatorkavalt ka Euroopas (kui tänapäeva interpretatsioonikunsti on nii üldse võimalik geograafiliselt lahterdada). Väga selgelt on see tendents märgatav millegipärast Beethoveni sümfooniate salvestuste ja esituste puhul — Adagio’dest on saanud Andante’d ja Allegro’dest Vivace’d. „Ballett-sümfoonia” on aga poole sajandi jooksul läbi teinud vastupidise arengu. Kõik, no olgu — enamik temposid on Vanemuise orkestri esituses selgelt aeglasemad. Eriti suur on vahe teose teise osa „Skertso” puhul, mille esituskestus oli viiskümmend aastat tagasi 10:37, nüüd aga 11:59. Erich Kõlar oli ilmselt balleti muusikajuhi ja esietenduse dirigendina mõjutatud tugevasti balletikarakteritest, mis nüüd
näib olevat siiski pigem eelis kui puudujääk. Ei ole mingit põhjust võrrelda esituste kvaliteeti, sest aeg on siingi suurim tegija. Kui tänane Vanemuise orkester mängiks nii nagu Eesti Raadio sümfooniaorkester pool sajandit tagasi, võiks selle kohe koju saata. Aga tempo osas: kas pole siin äkki tegu nn mugavuslipuga, kui perfektsus saab omaette eesmärgiks. Ma ei arva iial, et Vanemuise orkester pole võimeline esitama „Skertsot” autori metronoominäitudest lähtuvalt, aga „Skertso” vägagi konkreetsed tantsulised karakterid kannatavad küll nüüdsel salvestisel 1960. aasta omaga võrreldes, sellest on kahju. Ma ei tea, kui palju keelpille osales 1960. aastal selle konkreetse heliteose salvestamisel, mäletan, et nn salvestustööd tehti sageli vähendatud koosseisuga, eelkõige raadio esimese stuudio kubatuurist lähtudes, aga Vanemuise keelpillikoosseis kõlab hästi, kui skaala jätkuks hinnangutega väga hea ja suurepärane. Kuigi partituuris vastavat märget pole, nõuaks „Ballettsümfoonia” suurt keelpillikoosseisu, umbes neljakümmet mängijat. Näis, milline on ERSO koosseis käesoleva aasta aprillis, kui teos tuleb ettekandele Läti dirigendi, viimase Mahleri konkursi võitja Ainārs Rubiķise juhatusel. Vägagi tuleb tunnustada Vanemuise orkestri solistide tööd, eriti tooksin esile Kristel Eeroja-Põldoja (viiul), Margus Vahemetsa (klarnet) ja Anna Sulitšenko (oboe) mängu. Tõsi küll, CD-l pole näha, kes mängivad, aga usaldan buk86 letis toodud orkestri nimekirja. Võrreldavad esitused on vä ga erinevad, kuid see asjaolu vaid rikastab teost. Ühes on aga kõik sarnased. Tamberg on partituuris sageli kasutanud märgistust incalzando, näiteks I osas: Andantino (2,5 takti), incalzando (1,5 t), a tempo (1,5 t), incalzando (1,5), a tempo (3 t). Ei märganud, et dirigendid oleksid olnud osavad seda incalzando’t (stringendo) järgima. Võib arvata, et selline tempo muutuste jada nii lühikese aja jooksul ei ole tantsijatele sobiv, aga orkestrandid seedivad selle ära mängeldes. Veel üks tähelepanek, mis häiris kõrva CD-l: Tambergi partituuris on selline löökpill nagu piano (st klaver). Sel on „Skertsos” oluline osa (vt nr 20 Buffo). On tõenäoline, et helirežissöör ei saanud asetuse tõttu Kambja kirikus adekvaatselt kätte fagoti ja klaveri duot, millele kohe lisanduvad veel puupillid ja siis ka keelpillid. Hetkeks tekkis isegi kahtlus, kas seda klaverit seal üldse oligi. Meenutagem, et selline orkestratsioon, rütmi toonitamine klaveriga, kõlas 1960. aastal väga värskelt ja tuli siit alates käibele paljudes eesti muusikateostes. Vanal võttel on klaver väga selgesti kuulda ja Buffo seega heade karakteritega mängitud.
CD avateos on Viiulikontsert op 64 (1981) ja esitajaks meie kõige rah vusvahelisem viiulisolist Anna-Liisa Bezrodny. Kuigi tegu on kontserdiülesvõttega, on esitus nii hea, et „pane või plaadile”, nagu öeldakse. Pisut on ehk kuulda, et mikrofonid on standard ase tuses, mis ülekande puhul ei häiri kunagi, kuid hoolikal kuulamisel nivelleerivad pisut või moonutavad esitatava nüansse.
Teos on kirjutatud kolmeosalisena, millest kaks esimest kulgevad atacca. Kontsert kuulub omas ajas nn suurte kontsertide hulka — nende kestus pidi olema üle kahekümne minuti — ja on esituslikult väga nõudlik. Selle esmaesitajaks, kui mitte lausa tellijaks oli meil hästi tuntud Moskva viiulikunstnik Irina Botškova. Tema ja dirigent Peeter Lilje jäädvustatud helisalvestis oli minulgi käepärast võrdluseks Bezrodny ja Kütsoni versioonile. Sarnasust on palju ja eelkõige viiulisolistide kõrgtasemes, seda eelkõige üleolekus keerukatest tehnilistest probleemidest. Erinevused on interpretatsioonilised ja üsna põhimõttelised. Anna-Liisa Bezrodny toonitab eelkõige teose lüürilist külge ja teeb seda vägagi meisterlikult. Irina Botškova toob partituurist esile talle omase temperamendiga ka pulseeruva meetrumi. See erinevus toob eriti välja I osa Con moto, mis erinevalt Bezrodnyst rõhutab osa liikuvat olemust. Tambergi Viiulikontsert on vaieldamatult eesti selle žanri tippteoseid ja on ütlemata hea kuulata seda nii heade interpreetide ettekandes. Teos väärib, et nii Botškoval kui ka Bezrodnyl oleks hulgaliselt järgijaid, selleks on kõik tingimused olemas. See tähendab, et kontserdi klaviir ja partituur on saadaval. Vanemuise orkester on enne heliplaadi ajastu lõpu saabumist jõudnud „ree peale” ja nüüdsest tuleb liikuda edasi koos ajaga. Sümfooniaorkestri koosseisus peaks suurendama keelpillide arvu ja tegema järgmised salvestused DVD-l. Selleks edu ja jõudu, sest nagu on raiutud raamatusse: „…ihkan laulu ilmutada.”