“Kaks vana naist”: lihtne, aga sügav

Gwichi lugu, mille Merle Jääger instseneerida ja lavastada on võtnud, on oma näilisele lihtsusele vaatamata sügav. Alaskal elava rahvakillu elutunnetus ja -filosoofia mõjuvad ühtpidi lihtsalt eksootiliselt, kuid teisalt annavad ka võimaluse vaadata omaenda argipäevale egoismivaba pilguga.

“Kaks vana naist” põhineb atapaski legendil, mille mitmetasandilise loo kesksed tegelased on kaks vana naist, kelle nende suguharu toidunappuse ja sellest tingitud kiire edasirändamise vajaduse tõttu maha otsustab jätta. Kuigi neile jäetakse püstkotta nahad, mille all magada, ja veidi toitu, mõistab ülejäänud hõim nad sisuliselt siiski surma. Tekib igavene probleem vanade ja noorte vahel, küll äärmuslikus vormis, kuid siiski eluline – selleks, et noor põlvkond saaks elu edasi viia, tuleb vanemal generatsioonil paratamatult taanduda.

Kui mahajäetud oma esimesest solvumisest ja ahastusest üle saavad, mõistavad nad, et on viimased kümmekond aastat hädisemalt elanud kui tegelikult suudaksid ning on oma ülemäärase tähelepanu- ja abivajadusega kaudselt ehk ise mahajätmise ära teeninud. Samuti mõistavad nad, et on hooletult ja mõtlematult unustanud eluks vajalikud oskused – kuidas küttida jne. Seda valusamana tuleb arusaamine, et vanas eas on uusi kunste sootuks raskem õppida. Olukorras kus on valida elu ja surma vahel, otsustavad Ch’idzigyaak ja Sa’ esimese kasuks. Vastu ootusi leitakse endas piisavalt nii jõudu kui ka eluiha. Otsustatakse surra pigem tegutsedes kui alandlikult surma oodates.

Et ellu jääda, tuleb naistel sarnaselt neid hüljanud suguharuga senisest elupaigast lahkuda. Õigemini peavad Ch’idzigyaak ja Sa’ ette võtma kaks rännakut. Esimene on hingeränne lapsepõlve, et uuesti omandada kunagi õpitud oskused, teine aga füüsiline rännak mööda Alaskat, et leida toitu. Lootusetuna näiv teekond kunagise kalarohke jõe äärde saab põneva paralleeli Boccaccio “Dekameroniga”. Kui “Dekameroni” tegelased elavad üksteisele lugusid jutustades üle katkuaja, siis kaks vanurit püüavad samamoodi absurdsevõitu ja lõbusate mõistujuttudega teineteise tuju ülal hoida, et ei kaoks usk ellujäämisesse.

Kaks loomult mõneti vastandlikku, kuid teineteist suurepäraselt täiendavat vana naist jõuavad jõeni ning peagi on neil piisavalt nii toitu kui ka kehakatteiks tarvilikke loomanahku. Iseendale on oma eluvõimelisus tõestatud ja samuti on aru saadud teineteise vajalikkusest. Korraga on hirm üksijäämise ees suuremaks saanud kui hirm surma ees. “Ihu vajab toitu, hing inimest,” ütleb Sa’.

Solvumisest ülesköetud võitlusvalmidusest pajatav lugu ei oleks vist terviklik, kui see ei päädiks andestamisega. Kaks naist, kellest üks on endiselt väga solvunud oma lähedaste peale, ei ole uudisest, et vanurid hüljanud nälgiv hõim on toiduotsingutel taas nende lähedale jõudnud, erilises vaimustuses. Kuna nad on suutnud koguda üsna tubli toidu- ja nahatagavara, kardavad nad koguni seda, et neilt tullakse seda jõuga ära võtma. Atapaski legend annab õnneks võimaluse kahel vanal naisel oma puudust kannatavat suguharu aidata. Hõimule andestatakse nende ennatlik otsus, sest nälja ja külmaga olevat inimene hullem kui hunt. Andestamisest hoolimata jäävad naised ülejäänud hõimust eraldi elama, seda mitte solvumise pärast, vaid soovist iseseisvad olla ja ise hakkama saada. Ja sedagi eeskätt iseendale, mitte kellelegi teisele näitamiseks.

Väga huvitavate tegelastena astuvad üles kahe vana naise varivaimud. Oma ambivalentsuses ühendab inimesega kaasas käiv varivaim endas mälestusteelustaja, alateadvuse, intuitsiooni, abistaja, teejuhi, une(soojuse), sisekaemuse ja sisemise õiglustunde. “Kahe vana naise” põhjal ei ole varivaimud ei head ega halvad, nad on lihtsalt oma individuaalse iseloomuga olendid. Maria Soomets (Sa’ varivaim) ja Ragne Pekarev (Ch’ idzigyaaki varivaim) annavad varivaimude olemusest sisuka, kuid ka mõistatusliku pildi. Kui muidu ärgitavad varivaimud naisi võitlema ja vastu pidama, siis kõige raskemal ja lootusetumal ööl sugereerivad varivaimud vanuritesse surma. Aga pole sugugi kindel, et ka surmaga leppimisele ärgitamise eesmärk polnud tegelikult äraspidine elutahte süvendamine. Ilmselt oli, sest naised elasid selle öö üle.

Merle Jääger on suutnud luua erilise ja sisendusjõulise maailma. Kuigi läbi tuisuhämaruse ja katkematult kiunuva tuule on kogu aeg tunda huku ähvardavust, ei kao lootus hetkekski. Samas ei muuda helge salalootus lavastuse tundetooni karvavõrdki vähem tõsiseks või tõeliseks. Väga huvitavaks ja mitmeti sümbolistlikuks osutub ühe vana naise jutustuse esitamine topeltmänguna – korraga saab peategelasest jutustaja, kelle mälestust etendavad suuri maske kandvad näitlejad.

Pole ilmselt juhus, et lugu, mida mänguna mängu sees esitatakse, räägib sellest, kuidas Sa’ noore tüdrukuna hõimu pealikele vastu hakkas, sest polnud nõus üht vana ja väetit naist üksi surema jätma. Karistuseks vastuvaidlemise eest jäeti maha mõlemad. Vanur suri küll samal talvel, kuid noor Sa’ ei naasnud enam kunagi end hüljanud suguharu juurde. Maskimäng mõjub lavastusse korraks sissetooduna etenduse kui terviku seisukohalt mõneti küll võõralt, kuid teisalt on see köitev ja annab lavakujunduses kasutatud maskidele ambivalentsema tähenduse.

Kuigi lavastuse aluseks olnud teksti saanuks dramaturgiliselt veel veidi lihvida, jookseb lugu laval siiski soravalt ja üpris heas tempos. Situatsioonide ja emotsioonide vaheldumine ning areng on hästi jälgitav ja mõistetav. Üle ootuste palju elu annavad lavastusele juurde väga spontaansetena mõjuvad (ilmselt) atapaski rahvatantsud ja -mängud. Laval nähtava suguharu veenvus võidab sellest igati. Ka on üllatavalt sujuvalt teksti poetatud Alaska rahvaste uskumusi.

Näiteks olevat punased virmalised noaga tapetud inimeste hinged. Kuigi see on enamikule vaatajaist ilmselt uus info, ei mõju sedalaadi kõrvalepõiked publikule kuivalt didaktiliste-seletavatena. Merle Jäägril on õnnestunud nad teksti sulatada sedavõrd hästi, et terviku kontekstis mõjuvad nad igati loomulikena ja atmosfääri toetavatena.

Näitlejatööde juurde minnes tuleb esile tõsta peategelaste kehastajaid – Anne Veesaart ja Terje Pennied. Nad on andnud kahele teineteist iseloomudelt hästi täiendavale naisele huvitava ja veenva sisu. Loo tõsidusele vaatamata on näitlejate mängus lusti ja seegi annab lavastuse üldisele tundetoonile meeldiva lootusrikka nüansi.

Ometi jääb mulje, et peategelaste kehastajad on saanud rohkem lavastaja tähelepanu. Ülejäänud näitlejate rollid (iseäranis Maria Soomets ja Ragne Pekarev, sest kõrvalosadest on nende tähtsus laval suurem) jäävad natuke abituks ja veel tooreks. Nähtavasti pole trupil õnnestunud veel piisavalt omavahel kokku mängida, et näitlejate vahele elementaarne usaldus ja orgaanika tekiks. Aga see viga paraneb ehk järgmiste läbimängudega.

Imre Toomeoksa ja Jaanus Moori loodud lavaruum on võimas ja lummav. Lihtsa, kuid mõjusa võttena on kogu tegevus paigutatud püstkotta. Püstkoda ei jää siiski vaid ajutiseks peatuspaigaks, vaid hakkab etenduse jooksul hõlmama (vähemalt) kogu Alaskat. Lisaks sellele sümboliseerib püstkoda ka Alaska põlisasukate elustiili, mille karmust ja heitlikkust avardab veelgi lumeväljadel rändajat kujutav videoinstallatsioon ovaalsel ekraanil püstkoja laes.

Lavaruumi vaadates tekkis vägisi mõte, et mis oleks, kui püstkoda hõlvaks kogu Sadamateatri saali, nii et publik oleks koondatud ümber mänguplatsi, näitlejatele lähemale ja osaks lavastuse atmosfäärist? Lugu ja maailm mõjuks sellevõrra publikule kindlasti teisiti, ehk sügavamaltki.

Kuigi Merle Jääger on kavalehel tunnistanud, et lavastuses kasutatud rahvalaulud ei pruugi olla gwichidele omased, täidavad nad oma rolli suurepäraselt. Koos alalõpmata vihiseva tuisuga annavad nad mängule suurepärase atmosfääri, rääkimata sellest, et vaatajal on võimalus aimu saada ühe Alaska rahva lauludest, mängudest ja tantsudest.