Loe

Kaarel Ird: “Iga titt peab ise oma mähkmed täis tegema.”

Aigi Viira, Õhtuleht

Aigi Viira, Õhtuleht

 

“Nokk kinni ja saba lahti, nokk kinni ja saba lahti…” Just seda muinasjuttu pajatas Vanemuise teatri juht Kaarel Ird ühel vana-aastaõhtul, kui ta kaasa, lavastaja Epp Kaidu oma köögist, kus piduroogi valmistati, koos tütarde Kaisu ja Mariga tagatuppa küüditas.

“Isa pidi meile siis muinasjutte rääkima. Ja siis ta rääkiski. Alguses normaalseid – Punamütsikesi ja Tuhkatriinusid. Aga siis tüdis ära ja hakkas rääkima, et “lind lendas katusele, tõrvatud katusele, nokk kinni ja saba lahti ja nokk kinni ja saba lahti… Lõpuks meie nördisime, aga ta ise naeris – et ongi selline lugu, ei lähegi edasi!” pajatab Vanemuise näitleja Kais Adlas, Eesti teatriilma suurmehe Kaarel Irdi tütar. Temaga koos kuulas seda lugulaulu Irdi pere noorim tütar Mari.

 

Lähedastega tasane ja tubli

Pere, kus võimsa jõujoone joonistasid kokku kaks loomingulist persooni, Vanemuise teatri juhi Kaarel Irdi ja tema kaasa, lavastaja Epp Kaidu näol, oli erakordselt eluterve. Abikaasad teostasid end teatris, lastega tegelesid hoidjad.

Seda, et tarida tütreid Vanemuise lavale lapsi mängima, Vanaks Hirmsaks tituleerit mees ei teinud. Tavaline teatriperekond, kus lapsed alailma teatrimajas lava taga ringi nahistavad, Irdi-Kaidu pere samuti ei olnud. Tüdrukuil oli hoidja, kes vaatas nende järele siis, kui ema ja isa teatritööd tegid. Hommikust ööni olid vanemad ametis, käisid lõuna ajal kodus söömas ja siis tagasi teatrisse, mäletab Kais.

“Väga tihedasti me vanemaid ei näinud. Ema viitsis meiega vahetevahel tegelda, teda nägime rohkem. Isa jaoks oli primaarne teater, Vanemuine, ja et ülejäänu võtku võimalikult vähem energiat,” meenutab Kais isa, kellest kõneldakse senini kui ülimast karjujast. Kodus ei teinud Ird kisaetteasteid naljalt kunagi. Kodus Tartus Tähtveres oli Vanemuise karmi käega juht madalam kui muru ega sekkunud pahandustesse või laste kasvatamisse.

Epp Kaidu, leebe loomuga naine, oskas suurt põrpijat ilmselt nii kohelda, et kodus oli Kaarel Ird vaikne mees. Kui ema ja isa tööasju arutasid, pandi isa töötoa uksed lihtsalt kinni ja kui siis kogemata kostis sealt kõvemat häält, oli puhkenud vaidlus teatriasjade üle.

Aga ei olnud ka päris nii, et Ird jätnuks tütred teatri pärast unarusse. Ta oli omal kombel hea isa, kes võis oma lapsega mida iganes ette võtta. Siis, kui aega oli. “Kõige suurem asi, mis ma temaga koos tegin, oli siis, kui lõpetasin kolmanda klassi. Ema oli sel ajal Leningradis filmi “Andruse õnn” juures. Isa lubas, et kui tunnistus on hea, siis sõidame nädalaks Leningradi. Kiituskiri oli, ja see jäi ka viimaseks. Seal ta küll tegeles minuga, käisime Peeter-Pauli kindluses, Ermitaažis, tsirkuses… Leningradis oli nõukogude ajal jube hea brikettjäätis ja iga päev võisin süüa kolm jäätist. Ja viimane päev öeldi, et võin süüa nii palju jäätist, kui tahan. Ei mäleta, palju ma seda jäätist sõin, aga enne rongile minekut hakkasin perroonil oksele.”

 

Kodus polnud mingit teatrit

Seevastu ei kurnanud isa-ema ealeski tütreid teatriasjadega. “Kui me väikesed olime, siis teatriasju kodus ei aetud. Siis, kui sai hakatud stuudios käima, oli ka teatrijuttu enam,” mäletab Kais Adlas. Ometi pürstis Kais lõpuks ikka draamastuudiosse näitlejaks õppima. Veel hullem, isa juhitavasse stuudiosse. “Teatris ikka käisin, mõnda tükki vaatasin 10 või lausa 15 korda. See oli selline eluvorm, ma ei teadnud muust elust midagi tahta,” muigab Kais, kes ei tahtnud teismelisena ei õpetajaks ega arstiks. Vahepeal tahtis hoopis teatrikunstnikuks, andis paberid kunstikooli sisse, tegi eksamidki ära, kuid mõtles ümber. Siis tuli idee, et hakkab hoopis teatrikriitikuks – see meeldis isale rohkem, kui et näitlejaks trügitakse.

Irdi eluliin, ja seda öeldi ka tütardele, oli loogiline ja ütlemata maine: “Iga titt peab ise oma mähkmed täis tegema.” ja “Elus pole kunagi võimalik valida hea ja si*a vahel, vaid alati si*a ja veel si*ema vahel!”

“Selle olen endale meelde jätnud väga sügavalt,” ütleb Kais.

 

Kõige teatrijuhim teatrijuht

Vanemuise teatrijuhtidest nii enne kui ka nüüd kõige teatrijuhim, oli Ird oma koduses asjus ütlemata tolerantne. Ka isana. Tema lapsi kasvatasid hoidjad, tema ja kaasa tegid teatrit. “Meil olid väga karmid hoidjad, keda valis ema. Üks oli eriti karm, vahel võttis rihma välja ja tegi nähvaka ära,” meenutab Kais, lisades, et Kaarel Ird oli tõeliselt eluterve ja ekstsentriline. “Tüüpiline ekstravert – kõik tuleb kohe välja öelda.”

Seda koges hoidjate käe all kasvanud Kais siis, kui ta Vanemuise draamastuudiosse end näitlejaks õppima sättis. Tosse stuudiosse elik näitlejakooli võeti vastu hord teatrihuvilisi. Oli karm Irdi kool. “Üks viga, mis ta tegi terve stuudioga – ta kordas kogu aeg, et te olete si*ad, teist ei saa mitte midagi! Ta püüdis meie enesekindlust hävitada, kuid lavale ei saa ju minna, kui enesekindlust ei ole.”

Et säärane õpetusskeem võib mõne inimese lausa kinni jooksutada, Ird ei arvanud. “Tal oli tunne, et ta on igavene – et ta hakkab ka edaspidi meiega tegelema. Tal ei tulnud üldse pähe, et peame tulevikus jumal teab kuskohas ja kellega tööd tegema, vaid arvas, et kasvatab endale näitlejaid.”

Ka polnud Ird ise mingi paabulind ega andnud sulgede keerutamiseks luba oma õpilasilegi. “Ta oli väga selle vastu, et näitlejad elus poseerivad. Ütles alati: “Vaadake, kuidas Järvet läheb mööda tänavat ja kunagi ei saa aru, et see on suur näitleja.” Ja tõi siis näiteid noorte näitlejate kohta, kellest õhkus kilomeetri pealt, et midagi suurt tuleb – selline originaalne isiksus. Ta ise ei olnud selline, olgugi, et ta välja nägi omapärane. Tema kohta ju öeldi, et ta on kogu aeg purjus. Tal oli sihuke nägu. Mul on üks tema imikupilt, ja sellise näoga, nagu oleks kaifi all või kõvasti kanepit tõmmanud. Silmad olid sellised.”

Selle peale pajatab Kais loo: “1960. aastate alguses oli meil siin soome lavastaja, Matti Tapio. Nad said isaga õudselt hästi läbi ja Matti tahtis vahel viina visata. Ja isa pidi temaga kaasas käima. Igal juhul Matti oli üsna kõvasti purjus ja isa kaine, kui nad Volgasse läksid. Tellisid alkoholi ja ettekandja ütles Mattile: “Teile ma annan!”, kuid isale teatas: “Teie olete juba küllalt saanud!” Seda rääkis isa suure rõõmuga igal pool.”

 

Viskas enda üle nalja

Eneseirooniline Ird armastanud ka enese üle nalja visata, teab Kais. “Talle õudselt meeldis, kui keegi talle sõnadega vastu hakkas! Kui keegi oli võimeline vaidluses argumente esitama, siis läks isa hasarti. Proua Lia Laats käratas talle kord proovis: “Ird, mine per*e!” ja tema siis vaid mõmises saalis,” muigab Kais. “Ta oli ju temperamentne tüüp, kes, kui mingi asi üle viskas, kukkus karjuma. Ja inimesed pole ju eriti õnnelikud, kui nende peale karjutakse. No Herta Elviste väidab, et teda üldse Irdi karjumine ei häirinud. Tema ütles, et siis, kui Ird saalis vait jäi, sai ta aru, et midagi on valesti.”

Karjumist kuulis ka noor näitleja Kais Adlas. “Irdi proovide ajal nutsime koos Raine Looga kamorkas lava kõrval.” Lavastaja Ird ei halastanud juhtumisi ka oma tütrele. “Vastupidi, mõnikord hakkas ta näitama, et sellest pole midagi, et oma tütar. Sain veel rohkem kui teised.”

Algul oli “nuttes paremale ära” küll toimiv liikumine, kuid emale kurtma Kais ei kibelnud: “Mul oli tunne, et see käib asja juurde. Et kui pole ikka kõva peatäit proovide ajal ära nutnud, siis ei tulegi rollist midagi välja. Ta erutab su üles ja sina muutud justkui loomingulisemaks. Ma ei tea, kas see on kõige õigem meetod, aga kui muidu ei tule…

Tean üht juhtumit, kui näitleja palus proovis pissile – Ird ei lasknud. “Siis on sul vähemalt mingigi häda sees!” ütles Ird. Ei saa ju laval olla tühi, olgu siis seegi!”

 

Suurte pidude mees

 

Pannkoogihommkuid Irdi-Kaidu peres ei olnud, seevastu aga olid vana-aastaõhtu ja ema sünnipäev. Need olid sündmused.

Oma juubeleid Ird kodus suurelt ei pidanud. Teatris küll. Transparendid ja samettoolid olid kohal. “Ta ütles, et see on teatripropaganda,” meenutab Kais. Aga tos mõttes oli Ird tõeline suurmees. Magedat pidu ta tõeks ei võtnud. “Ärge tehke mulle Kapa-Kohilat!” olnud superturundaja hüüdlause. “Kui midagi teha, siis võimsalt!” kõlanud teine.

 

Tegi kahtlastest poistest tipud

 

Eesti teatriuuenduse esinumbrid Jaan Tooming ja Evald Hermaküla olid sõna otseses mõttes Irdi pojad.

Tegid Vanemuises Irdi loal tükke, mida aga tahtsid. “Isale ei pruukinud see üldse meeldida, mis tehti. Ta ütles alati et “poisid, teil on pea paska täis”, aga samas oli tal hea meel, et tulid sellised andekad mehed. Andekat inimest hoidis ta kui si**a pilpa peal. Ja samas ütles ta, et “sõnnikut tuleb anda sellele kapsale, mis kasvab”.

 

Kõik see on hea, mis oksele ei aja

 

Irdi heakskiitu polnud lihtne teenida. Ei teatris ega kodus. “Käisime tal külas, kui ema oli juba surnud, ja korra ta nägi, et lõikan kääridega tilli ja salatit.

Ta vaatas mind ja teatas, et “näe, sul on mõistus ka peas!”. Ta oli senini näinud, et hakitakse noaga. See oli kompliment ja mul on see siiamaani meeles. Kord aga pidin ühes tükis poollaulmist tegema, õudselt põdesin ja pärast küsisin isalt, kuidas oli. “Oksele just ei ajanud,” vastas ta. “See oli kõige parem kompliment. Ja see käis selle asemel, et öelda: pole hullu!”

 

Vana Hirmus Kaarel Ird

 

Sündis 1909 Riias, suri esimesel jõulupühal 1986 Jämejalas.
Töö: Kodanlikul ajal töötas maalrina Riias ja mitmel pool Eestis. Teatritegevust alustas 1932 Pärnu töölisteatris. Õppis 1934–36 Tartu näitekunsti stuudios. 1937–39 Tartu Töölisteatri lavastaja ja näitleja; 1939–40 Vanemuise ooperikoori laulja; 1940–86 (vaheaegadega)Vanemuise teatri peanäitejuht (1966–85 ka direktor). Sõja ajal ENSV Riiklikes Kunstiansamblites, 1948–49 ENSV kunstide valitsuse juhataja, 1950–52 TRÜ ja EPA näiteringide juhendaja; 1952–55 Pärnu teatri peanäitejuht. 1976–82 teatriühingu juhatuse esimees. EKP KK liige 1976–86, ENSV Ülemnõukogu saadik.
Raamatud: “Cogito, ergo sum ehk Mõeldes oma mõtteid”, “Per aspera ehk Olnust ja tänasest” (1984).
Tipplavastused: “Rätsep Õhk” (1962), “Meestelaulud” (1966), “Külavahelaulud” (1972), “Tagahoovis”, (1974), “Naistelaulud” (1977), “Ma langesin esimesel sõjasuvel” (1979).
Tiitlid, aurahad: NSVL rahvakunstnik (1970), sotsialistliku töö kangelane (1984). Lenini orden (1967, 84) jpt.

27.08.2009