Loe

Imre Sooäär – Muhu saadik maailmas

Katrin Pauts, SLÕhtuleht

Katrin Pauts, SLÕhtuleht

Pädaste mõisa eestvedaja Imre Sooäär leiab, et meedia on mõisale veidi ebaõiglaselt kättesaamatu luksuspesa maine loonud – lihtrahvas ei söanda naljalt väravast sissegi astuda. Kuidas neid ümber veenda? Sooäär on leidnud vastuse: Pädastes tuleb üks korralik suveteater püsti panna!

Pädaste mõisa on lihtne leida. Kümmekond kilomeetrit Kuivastu sadamast edasi sõites osutab teeviit vasakule: Pädaste, kuus kilomeetrit. Kruusateel on tihe liiklus, suurem osa mööduvatest sõidukitest ei kuulu hinnaklassi järgi otsustades ilmselgelt muhulastele. Ehkki Imre Sooäär kinnitab hiljem tulihingeliselt, et Pädaste mõisa on ka kõik kohalikud oodatud – pargis jalutama ja merevaadet imetlema, väravas oma inimestelt sissepääsutasu ei nõuta.

Maanteele on langenud oksarisu. Sooäär tõdeb, et eelmise õhtu tormituul tegi paksu pahandust, räsides suveetenduse proovi tarvis püsti pandud lavakujundust.

Kui alljärgnev intervjuu liiga leebe tundub, on süüdi mõisaaia ürditee, mida kelner mõisa kammerlikus lumivalgete laudlinadega söögisaalis pakub. Nagu Sooäär lubab, on sel kuldkollasel apelsini ja piparmündi järele lõhnaval vedelikul rahustav toime.

Muhu saadik maailmas

Kohvi ei võta mõisaomanikust riigikogulane muide suu sissegi: “Kui Kanadasse läksin, jätsin kohvijoomise päevapealt maha. Enne olin kohvinarkomaan. Ülikooliajal läks mul vähemalt kümme tassi päevas. See hakkas lõpuks tervisele.”

Kolmapäeval käis Pädastes Financial Timesi (maailma mõjukamaid majandusajalehti) ajakirjanik Julian Allason. Mille vastu ta huvi tundis?

Ta kirjutab Financial Timesi kord kuus ilmuva reisilisa jaoks Eesti eri, suuremat rõhku paneb just Muhu saarele. Teda huvitas väga, kuidas Vene väed siit välja viidi (käisime temaga endises raketibaasis), milline oli elu Muhu saarel enne ja pärast Nõukogude aja lõppu.

Usun, et tuleb hea ja põhjalik lugu, mis Muhu saare kohta ka maailma infot viib. Väikesel saarel pole jõudu ega rahalist võimu end reklaamida, hea, kui ajakirjandus seda teeb.

Julian Allason on nii mõjukas ajakirjanik, et kui ta kohale ilmub, kantakse teda sisuliselt kätel. Kui tema mõne asja kohta negatiivse hinnagu annab, siis on selle asjaga ka kõik… Pädastesse saabus ta näiteks helikopteriga.

Allasoni visiidi ajend oli tegelikult hiljuti Financial Timesis ilmunud lugu, mis uuris, kuidas on Eesti turism pronksööst taastunud. Minu arvamus on, et meie turism saab aprillisündmuste tõttu väga tugeva löögi, Tallinna hotellide täituvus on kõvasti langenud. Pronksööl läksid Tallinnast maailma pildid, mis ei andnud siin tegelikult toimuvast adekvaatset pilti.

Ka Pädaste sai pärast pronksööd mitmeid anulleerimisi, põhjendati: näib, et teil on praegu ebaturvaline.

Sind võib vist juba nimetada Muhu saadikuks maailmas?

Kui olen ise Muhumaa mees ja mu esivanemad on siit 300 aastat pärit, siis midagi pole parata, püüan igal pool, kus liigun, Muhu saarest juttu teha.

Kuulsuste külas-käikudest vaikitakse

Ütle palun, kui palju on Pädastes viibinud sinu maailmanimega kolleege, poliitikuid, kelle külaskäikudest me seni midagi ei tea.

Üldiselt me oma klientidest ei räägi, soovime nende privaatsust hoida. Erandiks on see, kui külaskäik on avalik teave. Siin on käinud poliitikuid, kelle visiidid pole olnud mingi saladus. Meie presidentide kutsel on Pädastet külastanud suur osa Põhjamaade riigijuhte, ka Läti riigipea ja Taani kuninganna. Aga loomulikult on siin käidud ka eraviisiliselt, nendest visiitidest ma kahjuks rääkida ei saa.

Olen imestanud, kuidas ei leki ajakirjandusse tuntud inimeste nimed, kes siin käivad. Kas mõisa töötajad on seotud vaikimisvandega?

Loomulikult on nende töölepingus punkt, et külaliste privaatsus on esmane. See peaks nii olema igas hotellis.

Paris Hilton ei ole meil käinud ja ma ei ütleks, et me teda ka väga ootaksime, heheh! Aga kui ta tuleks, küllap tema annaks oma reisist juba ette teada. On teatud seltskond inimesi, kes tahavad, et nende reisidest oleks kõik kuulda ja teada. Ja on teatud seltskond, kes seda ei soovi ja nende privaatsust tuleb ka respekteerida.

Kas mõni töötaja on lepingut rikkunud?

Meil on mõisas tublid töötajad. Need, kelle külaskäikudest on seni kuulda olnud, on sellega ka ise nõus olnud.

Aga siit ei tohiks ka vale mulje jääda, et Pädaste on ainult kuulsate inimeste puhkuse veetmise paik. Siin on käinud väga palju toredaid inimesi täiesti tavalistelt elualadelt, kõik meie külastajad ei ole mingid pururikkad. Kõik, kes soovivad lihtsalt merevaadet nautida ja tassi ürditeed juua, on samuti teretulnud. Näiteks üks lihtne remondi-luksepp ühest Tallinna autoremonditöökojast on meie püsiklient. Siin leiab ta just selle, millest puudust tunneb.

Ajakirjandusest on tekkinud väärarusaam, et Pädaste on ainult rikaste ja ilusate koht. Ja see on ka üks põhjus, miks siin seda etendust teeme. Olen juba viimased kuus-seitse aastat mõtteid mõlgutanud, et siin peaks olema üks suur suvelavastus, millest saaks osa kogu Eesti rahvas. Et neil oleks põhjust Pädastesse tulla. Meie klientidest kolmveerand on välismaalased, sest eestlastele pole Pädastes ööbimine ehk nii taskukohane.

Suure pulmapeo asemel Bach ja Händel

Kuidas täpsemalt etenduse Pädastesse toomine käis? Oli see väga keeruline?

Tahtsin siia tuua “Tony ja Tina pulma”, menuka Broadway tüki, mida olen ka ise New Yorgis näinud. See on lõbus tükk Itaalia-Ameerika pulmast stiilis “Sopranod” kohtub “Nelja pulma ja matustega”. Võib-olla kunagi edaspidi õnnestub ka seda Pädastes näha. Kuna mõisas nagunii palju pulmapidusid peetakse, sobiks see siia hästi.

Rääkisin sellest võimalusest mitme Eesti teatritegelasega, samal ajal otsis ka Vanemuine endale uut suvelavastuse kohta. Nii meie teed ristusid. Vanemuisel oli välja pakkuda etendus, mis mõisa väga hästi sobis, kuna räägib kahe kuulsa helilooja, Bachi ja Händeli pöörasest, gurmeeõh-tusöögist ühes lossis.

Muhumaal ei ole enne seda vist tõsist teatrit tehtudki?

Ega suure teatri suurt etendust olegi olnud. Aga tegelikult on Pädaste olnud kogu aeg teatriga seotud, 1920.–1930ndail tegutses siin lustiselts Algaja, kohalik rahvateater. Hiljem on Kaarel Kilvet siin rahvateatrite suvepäevadel lavastanud “Muhulaste imelikud juhtumised Tallinna juubelilaulupeol”. Veel on Muhu näitlejatega etendatud “Okasroosikest”.

Ega sina ise ole teatrilaval viibinud?

Tegelikult olen. Olin kooliteatris päris aktiivne. Kunagi tegime Orissaares päris menukalt Oskar Lutsu näidendit “Tokerjad” ja saime selle eest vist isegi mingi aukirja.

Pidid ennast Lutsu rolli jaoks kiilaks ajama?

Ei, parukas oli. Ja vuntsid tuli ette kleepida. Ja head Oskar Lutsu prillid leida. See on väga lõbus tükk, kus Luts on ise peaosaline. Noored kirjanikud tulevad Lutsu juurde oma innovatiivseid teoseid pakkuma, millele Luts vastab omapoolse teosega “Tokerjad”, mis kõiki pahviks lööb.

Sinu kooliajast olen veel kuulnud, et mängisid bändis, kus on kaasa löönud ka ETV uudistejuht Andres Kuusk ja tema õde Kersti.

Andres oli seal vist väga lühikest aega. Kerstiga teeme aga siiamaani koostööd. (Sooäär ja Kersti Kuusk on üsna edukalt osalenud “Eurolaulul” – K. P.) Saime tuttavaks Kuressaare lastemuusikakoolis. Meil oli bänd Kahekõne, mis oli omal ajal Kuressaares väga kuum. Käisime kolhoosi- ja sovhoosipidudel esinemas ja eks see näpistas koolitööst ka aega, kui päris aus olen.

Aga tollal oli see keskkooliõpilasele väga hea teenistus, kuna meil oli A-kategooria bänd. Sel ajal atesteeriti igal aastal bändid ära ja jagati kategooriatesse. A-kategooriat oli väga raske saada, sellesse klassi kuulusid ka kõik eliitbändid alates Rujast ja Vitamiinist ning lõpetades Kukerpillidega. Külakapellid olid C-kategooria, B-sse kuulusid vahepealsed.

<p>A-kategooria bändidel oli võimalik küsida kõrget tunnitaksi ja see võimaldas päris hästi ära elada. Sellal, kui minu koolikaaslased elasid ühiselamus, üürisin mina endale Kuressaares tervet maja!

Pole lasknud hüvitada ühtki restoraniarvet

Tulles tagasi “Võimatu kohtumise” juurde: kellega sina ajaloo suurkujudest oleksid kohtuda tahtnud?

Kui Eesti omadest rääkida, siis kindlasti Laidoneriga. Tema kohta lugeda on väga huvitav, eriti tema ja Pätsi suhetest. Kui saaksin ajas tagasi minna, tahaksin näha, mis elu elati Eesti Wabariigis tegelikult. Üks asi on see, kuidas täna Pätsi rolli üle vaieldakse, teine asi aga kohalikud külad ja vallad, see, mida inimesed tundsid ja läbi elasid kahe ilmasõja vahelisel perioodil. Väikesena, kui kogu tolle aja kohta käiv kirjandus oli keelatud, käisin salaja pööningul vabariigiaegseid raamatuid lugemas.

Sul on elav ajalooraamat ju ka olemas – sinu vanaema.

Vanaema käis mul emadepäeval külas – tegin oma kolmele emale – ristiemale, vanaemale ja emale piduliku lõuna. Vanaema on mulle elus üldse kõige suuremaks eeskujuks olnud, tema nakatas mind ka muusikapisikuga, hällilaule laules.

Kuigi vanaema on juba väga vana, hoiab ta end poliitikaga kursis ja kuulab iga päev raadiot. Ja siis ta küsib minult vahel küsimusi, mille peale mul jääb endalgi suu lahti. Ta on väga tarmukas ja Eesti tuleviku pärast mures.

Aga millal viimati valijaga kohtusid?

Minul seda probleemi küll pole, et ma ei oleks valijatega kohtunud. Võib-olla on tekkinud eksiarvamus, et valijatega kohtumine peab olema tingimata suur rahvakogunemine, kus saadik ronib püünele ja hakkab kõnet pidama. Arvan, et sellised kohtumised jäävad pigem ühepoolseks. Kõnekoosolekud võivad küll valimiste ajal mõju avaldada, aga tegelikult need tänapäeval enam ei toimi. Inimesed tahavad silmast silma juttu ajada, oma muredest rääkida. Mina kohtun meeleldi inimestega kõikjal, kus liigun. Paljud võtavad ise ühendust – ma valisin sind ja tahan nüüd teada, kuidas selle asjaga täpselt on.

Inimesed niisiis julgevadki tulla, ei pelga?

Eesti rahvas on üldiselt natuke liigagi tagasihoidlik. Mina ei pane kunagi pahaks, kui keegi tuleb minuga näiteks praami peal juttu ajama. Tegelikult juhtub seda päris sageli, et inimesed võtavad tavasituatsioonides nii-öelda varrukast kinni – sellised ongi kõige vahetumad ja paremad kohtumised valijatega.

Üks, mille poolest oled riigikogulastest heas mõttes silma torganud – sa pole kulutšekkide pärast veel meedia hambusse sattunudki.

Olen algusest peale kogu selle tšekimajanduse vastu olnud, arvan, et kuluhüvitisi ei peaks üldse olema – need tekitavad ilmaasjata paksu pahandust. Riigikogulase palk on minu arust piisavalt suur. Mina pole kunagi ühtki restoraniarvet hüvitamiseks esitanud, see ei lähe lihtsalt minu põhimõtetega kokku, kuigi olen kohtumistel valijatega neid sööma viinud küll.

Oled kunagi üldse mõne tšeki hüvitamiseks esitanud?

Loomulikult olen. Pool kuluhüvitisest läheb koos praamipiletitega Tallinna ja saarte vahet sõiduks. Küll aga ei saa ma aru, mis suurt transpordikulu saab olla saadikutel, kes on valitud ja elavad Tallinnas ning kohtuvad oma valijatega seal. 

30.06.2007