Ühe naise lühike, kuid särav tähelend


Ajalooline fantaasiasugemetega draama «Julie ja tähed» äratab 19. sajandi Tartu akadeemilises vaimsuses ja romantilises võtmes. Teadus tantsib peenelt kunstiga, kuid maailmamõõtmise ja maalikunsti kõrval seisab inimlik armastus. Ja naine, kes ootab koju oma meest.

Julie Hagen-Schwarzi elulugu väärib kindlasti lavastust, kuna tegu on ühe äärmiselt andeka baltisaksa naiskunstnikuga, kelle tähelend Euroopas lõppes Dorpatis portreede maalijana ja ühtlasi koduperenaisena.

Kahes rollis

Põhjusi, miks alles kolmekümnene naine oma paljulubavad tulevikuväljavaated kunstimaailmas koduhoidjast abikaasa rolli vastu vahetas ja oma õe lesega abiellus, on mitmeid. Kindlasti tõmbas naist mehe poole aastaid küpsenud armastus, teisalt mõjutas Juliet abielluma tema konservatiivne isa ning ühiskondlik sallimatus vabakutselisena karjääri tegeva vallalise naisterahva suhtes.

Lavastuse kese paikneb taotluslikult Julie sisemisel heitlusel kahe vastandliku rolli vahel, mis teineteist ikka ja jälle segavad. Armastav ja truult meest koju ootav perenaine jääb jalgu metsikule kunstnikuhingele, kuid Julie on valinud armastuse, isegi kui selle hinnaks on Euroopa kunstimaailma väravate sulgumine.

Lavastuses jagunevad Julie rollid vastavalt mehe kohalolule. Avastseenis viskab värviplekilises kitlis ja lohakas soengus noor naine keskendunud ilmel pintsliga värve lõuendile ja unistab Itaalias veedetud aegadest. Pärast abikaasa Ludwig Schwarzi saabumist kaks aastat kestnud välisekspeditsioonilt muutub Julie täielikult mehe tähelepanust sõltuvaks, nii et endine iseteadlik hoiak on kaugel peidus.

Maria Annus mängib Julie eri poolusi täpselt ja tabavalt, kuid Julie jõuline kunstnikupool on talle silmanähtavalt omasem kui andunud armastaja.

Sellele kallutusele aitavad kaasa ka teised tegelased: Julie lapsepõlvetuttav, kaksiktäheuurija Friedrich Wilhelm Struve (Rain Simmul), kes näeb naise abielu kunstiande raiskamisena, samuti fiktsionaalne tegelane Korstnapühkija (Reimo Sagor), kes paneb Juliet tema muinasjutulisi Itaalias veedetud kunstnikuaastaid meenutama.

Nimetatud kallutusele aitab kaasa ka koomiline proua Müller (Marika Barabanštšikova), kelle lõbusalt naiivsed kommentaarid ja blond olek tõstavad kontrastselt esile Julie kui akadeemiliselt haritud, andeka ja kauni naisterahva.

Tähtede ümber

Siiski pole see lugu vaid Juliest, millele viitab ka pealkirja tagumine osa «ja tähed». Tähtede ümber käib nii teaduslik kui ka poeetiline vestlus, nõnda et need füüsikaliselt mõõdetavad taevakehad muutuvad omakorda metafoorideks ja sümboliteks, saavad vaheldumisi arvudeks ja unistusteks.

Loone Otsa loodud tekst on rikas ja mitmetahuline, haarates endasse tähti, kosmost, elu 19. sajandi Eesti aadelkonnas ja noore naise südames. Nii nagu Julie ei kannata tähti, mis tema abikaasa temast eemale meelitavad, loodab ta samas kuulda tähtede muusikat armastusavaldustena oma mehe poolt, kes paraku pole kuigi sõnaosav.

Natuke kripeldama jääb see võimatu valik, kus võidutseb ühe andeka naiskunstniku muutumine kirgliku vastuarmastuseta abielunaiseks. Sestap ei anna finaal just kõigile päris rahuldustpakkuvat õnnelikku lõppu, kuid kokkuvõttes mõjub see paradoksidele ehitatud lugu teaduse ja kaunite kunstide heitlusest, naise rollist ühiskonnas, Tartu akadeemilisest õhkkonnast ja kadunud elulugudest siiski romantiliselt kütkestavalt.

Tartu Postimees, 12.08.2016