Teet Kask: miski ei asenda vahetut inimsuhtlust


Teet Kask räägib ETV muusikasaates “MI” oma balletist “GO”, mis on loodud Lepo Sumera muusikale. Vaata MI-d neljapäeval kell 22.10, loe täispikka (toimetatud) intervjuud siit.

Teet, kas muusika ongi esimene impulss sinu jaoks, kui sa hakkad mingit pilti esile manama?

Kindlasti muusika on üks olulisemaid elemente, aga luuletus, sündmus, inimene, looduspilt, maal, postkaart või muusika tekitab nagu tilga kukkumise ja sealt tulevad siis need lained, siis hakkavad visioonid tekkima. Ja see tunnetus on juba aastate kogemusega äratuntav, et ahah, nüüd hakkasid visioonid tekkima. Ja siis juba hakkad otsima, mismoodi neid visioone kinni püüda.

Kui rääkida nüüd sellest tööst siin Vanemuise väikse maja laval, kas on ka Lepo Sumera muusika neid esimesi impulsse andnud või on keegi sind selle muusikaga lihtsalt kokku viinud ja öelnud, et palun, selle järgi läheb nüüd.

Lepo Sumera muusikaga viis mind kokku Lepo Sumera ise, sest 90ndate algul kohtusin temaga Oslos, kui ta oli kultuuriminister. Ja Paavo Järviga me istusime kolmekesi ja arutasime mitmete teemade üle, eelkõige loomulikult kultuuri ja kunsti alal. Mis teoksil, mis oluline, kuhu võiks minna, mis on üldse see identiteet meie kultuurikeskkonnas. Ja mina istusin tookord rohkem vakka, kuulasin, mida Lepo Sumera rääkis ja mõtles. Algul tundus ta reserveeritud, aga siis sain aru, et nendes lihtsates lausetes, sõnades on midagi olulist, sügavat. Et nii lihtsalt rääkida, pead olema hästi palju vett ära keetnud, et see oleks nagu sool, millest sa räägid.

Kindlasti ta pidi olema hästi tundlik, ja kui minna tagasi, siis see oli impulsiks, et hakkasin tema loomingule rohkem tähelepanu pöörama. Ja kui ma olin juba üha loo ära kuulanud, siis ei pidanud enam end sundima, vaid see oli loomulik asjade käik. Panin tähele, et kui ma kuulan tema teoseid, siis see häälestab mind tasakaalukaks ja ma olen regulaarselt kuulanud tema muusikat, kui mul on vaja sellist tasakaalukust uuesti tunnetada või võtta aega maha ja ja minna enda sisse ja tunnetada iseennast. Tekitab sellise hea mediteerimise momendi.

Ja niimoodi käsikäes olen Lepo Sumera muusikaga tiksunud ja mul ei olnud ambitsiooni või mõtet, et ma kindlasti tahan tema muusikat kuidagi kasutada. Minu jaoks ei piisa muusika visualiseerimisest. Mitte mingil juhul, see ei ole minu jaoks väljakutse, minu jaoks on siis väljakutse, kui ma tunnen, et olen valmis võtma ette teekonna muusikaga, olema partner selles samas ruumis. See tähendab, et ma inimesena pean olema kasvanud teatud tasapinnani või vähemalt tajuma, kus maal helilooja omadega oli, kui ta neid noote tunnetas. Lepo Sumera muusika juures mul on olnud väga sügav äratundmine, siin ei piisa muusika kuulamisest.

Ja kui tuli see pakkumine teha Vanemuises midagi, mida sa ise soovid, siis ma tundsin, et nüüd on aeg olla partner ajas ja ruumis Lepo Sumeraga. Ma julgen öelda, et olen sama tundlik kui tema oli, kui ta kirjutas seda muusikat, sest vastasel juhul ma ei oskaks ära tunda tema muusikat. Ta ei suudaks võibolla nii palju pakkuda mulle ja ma tundsin, et olen nüüd piisavalt kogenud, et oma mätta otsast olla taga samas ruumis ja lasta end mõjutada. Ja leida selline partnerlus.

Muusika, mida sa siin kasutad, on valmis muusika, see ei ole eraldi balleti jaoks kirjutatud. Kas tantsija vaatekohast see muusika avaneb ka kuidagi teistmoodi, kui lihtsalt kontserdisaalis kuulates?

Kindlasti avaneb, sest üks oluline meeleelund on kasutuses juures. See on nägemine ja kehakeel. Kui öeldakse, et ah ma küll ei oska tantsu täpselt vaadata, siis ma kohe peatan inimese mõttekäigu, ütlen, et päikeseloojangul teile ei anta juhist. Kehakeel on kompromissitu. Ju siis ei ole see keha, kes seal laval on, enda jaoks selgeks teinud, mida ta tegelikult seal laval teeb ja väljendab. See on minu kolleegide töö lõpuni tegemata jätmine, on jäänud lõpuni higistamata.

Oskad sa mingi nüansi sellest muusikast välja tuua? Mida kontserdisaalis kuulates ei taba ära või ei näe, et sel muusikal on veel mingi omadus, mis tantsijale käe ulatab?

Ma tunnen, et Lepo Sumera kindlasti oskas väga hästi tantsida. Just sisemiselt, ma arvan. Suurim meeleelund on meie nahk, meie lihased, liikumine, dünaamika. Ja kui sa pilli mängid, on vaja teatud füüsilist tegevust, liikumist. Ma arvan, et Lepo oli väga teadlik sellest isegi sellele mõtlemata. See lihtsalt oli tema andekuses sees. Tema teostes on sellist loomulikku dünaamikat, mis kutsub tantsima, kutsub liikuma, kutsub olema temaga koos.

Sellest vist ei piisa, kui ma hakkan selle muusika rütmis tammuma, parem ma hakkan visualiseerima seda. Muusika on abstraktne, Sumera muusika on natuke vähem abstraktne, ta on võrdlemisi kujundlik. Hästi palju huumorit on, oleneb, kuidas me oskame huumorit tajuda, tal on väga peen huumor.

Mis sa arvad, kui helilooja vaatepunktist vaadata balletti ja tantsu, mis võiks olla helilooja huvi tantsu vastu? Siin te küll kasutate muusikat, mis ei ole eraldi balleti jaoks tehtud, aga me teame, et on olnud suuri heliloojaid, kes on kirjutanud just balleti jaoks muusikat.

Tants nagu me seda mõistame tänapäeval, on siiski maailmaga suhtlemise vorm. Mõni kasutab selleks muusikategemist või pillimängimist, teine maalib, kolmas kirjutab luuletusi või kirjutab raamatuid. See on vajadus olla kommunikatsioonis, sest me olemus on sotsiaalne. Helilooja samuti tunnetab ära, et muusika on liikumine. Selleks, et tajuda aega ja ruumi, on vaja teha liigutus. Kui sa võtad viiuli, paned poogna peale, siis see on liigutus, millega tajud aja ruumi ja kui sa nüüd tõmbad veel noodi, sellega defineerid aja ja ruumi. Ühesõnaga liikumine on heli oluline komponent. Sest isegi nüüd, kui ma räägin, ma tekitan lihastega sisemise liikumisega heli, ehk ma loon helikoodid, millest tekib sõna, sel on teatud emotsioon, sa mõistad mind.

On sul lavastajana, koreograafina siin ka mingi selline teema?

Teema on kindlasti väga selge mõnes mõttes, ta väljendub ka pealkirjas: “Go – mäng kahele”. Et miks Go ja siis veel mäng kahele. Mäng kahele tuleb Sumera teosest “Mäng kahele”. Tal on ka “Mäng kuuele”, “Mäng kümnele”. Mäng on üldse tähtis tema loomingus ja ka võibolla elu jälgimises.

Ja üleüldse inimese üks suuremaid muresid ongi, kuidas sisustada oma aega. Millega sisustada. Mäng on selles suhtes vist kõige efektiivsem vorm. Seda saab teha nii mitmel tasandil ja eri viisil. Esineja on laval ja vaataja saalis, ja kui vaataja juba tuli siia saali, ruumi, tähendab seda, et ta tahtis saada enda jaoks midagi, panna tähele, mis juhtub temaga, ehk siis tegelikult pöörata endale tähelepanu emotsionaalsel maastikul. Tantsija on laval, ta on ka inimene. Kuigi ta on valmistunud teadlikult ette mingid käitumised ja seisundid. Nüüd tekib mäng publiku ja esineja vahel. Üks on avatud, ootusärevuses, teine peab ka olema võrdlemisi lahti selleks, et tunnetada ennast. Et olla nüüd ja praegu siin laval. See tähendab, et nad ei loo rolle kui selliseid, karakterrolle, vaid lähenemine kogu balletile toimus igaühte eraldi võttes ja analüüsides. Ja kasutades oma uuringu tulemust, mis ma kunagi ülikoolis tegin. Mille pealkirjaks on “Tantsija kui meetod”.

Ehk ma kulutan nii palju aega ühe inimesega, teda tunnetades, talle igasuguseid ülesandeid andes, kuni ma saan tast aru nii, et sealt hakkab ilmnema materjal, mida saab panna liikumisse, ehk temast endast teha üks kujund, karakter, mida ta hakkab iseendana mängima. Me hüppame üle väga olulise momendi – eriti repertuaariteatri kontekstis: tantsijat või esinejat ei pea sundima aru saama, kust materjal tuleb. Materjal tuleb tema enda seest. Ja see on kiirelt kättesaadav. Ta teab täpselt, mida ta teeb. Me võtame aega iseennast toetada, see on hästi vajalik.

Ja “Go” on vana Hiina lauamäng, 19 korda 19 ruutu, teda kutsutakse ka intellektuaalseks strateegiamänguks. See kõlab võibolla natuke spetsiifiliselt, aga kui me võtame asja enda perspektiivis, siis ma saan mängida inimesega ainult siis, kui kõik mu meeleelundid on ärkvel. Selle kaudu ma tajun teda. Ja nüüd ma ju jagan aega ja ruumi temaga. Ühesõnaga, ma väärtustan oma aega. Ja oluline ei ole kui pikalt või suurelt ma teda võidan, lääne inimese perspektiivis, vaid Go mängus määrab, kui lähedalt ma teda võidan. Ja veel peenem on, et ma tean, et ma võidan, ma olen hästi lähedal, aga ma kingin võidu vastasele.

Siin on just see mängu tähtsus, et me olemegi üksi, aga me väärtustame oma aega olles sotsiaalsed, kuna teater nõuab raami, raam on muusika näol tekitatud ajaliselt, on ka mingi geograafia ja selle geograafia peal on siis koreograafia, mis on muutuses vastavalt sellele, mida tantsija on kogenud vahepeal, kui näiteks kahe etenduse vahel on olnud kolm päeva, ja ta saab selle kogemuse panna oma esinemise sisse. Eks sa kindlasti mõistad, eks me praegu ka mängime tegelikult.

Tead, mul on veel selline küsimus ka, et kui balleti peale veidi üldisemalt mõelda ja mõelda ka kultuuri peale laiemalt, siis on ju erinevaid teatreid ja sellega seotud kunste üha enam ja kõik otsivad mingit oma nišši ja võtit, mis neil maailmale on anda. Kuidas sa näed, mis on balleti võimalus täna, mida me saame balleti kaudu, mida me tõesti mujalt ei saa?

Ma olen oma arusaamises jõudnud nii kaugele, et muusika ja liikumine on inimese vajadus. Sõna on mõistusega loodud. Sõnaga me saame manipuleerida. Aga ma leian, et miski ei suuda olla nii mõjuv kui otsene inimsuhe. Seda ei asenda miski. Kuni me oleme sellises geneetilises struktuuris nagu me oleme, seni, kui meile ei ole pandud robotielemendid sisse ja midagi hakkab muutuma väga totaalselt, me oleme sotsiaalsed olevused ja sotsiaalsust on eelkõige selleks vaja, et me saaksime aru, et ma olen olemas. Sest praegu sinuga suheldes sa oled minu jaoks peegel, ma saan aru, et ma olen olemas.

Tänan sind.