Neid suvelavastusi üldjuhul enam ei mängita. Kui, siis ehk tuleval aastal. Nüüd laon nähtud etenduste kavadega pasjanssi ja püüan peas selgust saada, millest suveteater mulle/meile teada andis.
Selle suve lavastustes näitasid ennast paljud noored näitlejad, keda tahaks märgata ka edaspidi. Üks üsna ootamatu joon, mida märkasin, on kirjutatud sõna tähtsuse rõhutamine. Selle juurde kuulub uute tulijate mastaapne enesest märku andmine. Püüan seletada.
“Roosi nimi”
Kindlasti kõige julgem materjalivalik. Lavastaja Tanel Joonas on ise ka dramatiseeringu autor. See kombinatsioon on mulle alati meeldinud ja on mu meelest ka üks õnnestumise alus laiemas plaanis. Lavastaja elab dramatiseeringut tehes detailideni romaani autori eneseväljendustundeisse. Tanel Joonase lavastus seda mu mõtet kinnitab.
Ta julgeb lugu jutustades mitte midagi rõhutada. Usaldab teksti ja see, nagu headele mõtetele omane, räägib ise. Näitlejate abil muidugi. Laval ei ole suuri dramaatilisi vastandumisi, on kulgemine, mis elus – ja saati siis keskaegses kloostris – üsna tavaline. Ja seda tavalisust pole me ammu harjunud väärtuseks pidama. “Roosi nimes” saab see märgatavaks kummalisel moel.
Tanel Joonas osutub heaks dirigendiks, kes lavastuse suure noore trupi on suutnud kokku kõlama panna. Need tundetoonid, milles lavastus liigub, on nagu suur kooshingamine, mille taustal mõjub ja on rõhutatult märgatav iga väike detail.
Mõtlesin “Roosi nime” ulatuslikkust tajudes, et kas see on nüüd äkki uks Vanemuise draama muutumisse. Hämmastav oli, et seda lugu sai jälgida kui krimkat ja samas ka kui teatraalset filosoofilist esseed, niisama jooksis kusagil kuklas keskaja inimsuhete kokkukõlamine XXI sajandi inimsuhete ja mõtlemistasandiga.
Umberto Eco kirjutas oma romaani 1980. aastal ja tundub, et ta nägi kirjutades ette, kus suunas maailm liigub. Tanel Joonase kiituseks peab rõhutama, et ta usaldab näitlejaid, publikut ja ilmselgelt sellega koos ka iseennast.
Lavakujundust Tartu toomkiriku varemetes ei saa teisiti nimetada kui võimsaks. Kunstnik Kristjan Suits on mastaapne ja samas detailitäpne. Ta ehitab kiriku varemetesse kloostri, kus trepid ja kusagil kõrgel väärikas raamatukogu. Kujundus mõjub niisugusena, et usud – see peakski selline olema. On päris.
Kahekordsed kloostriväravad liiguvad avanedes kui õlitatult, külmavärinaid esilekutsuvalt siseneb nendest munkade koor. Lavastaja tarkust näitab mu jaoks uhkeim misantseen, kus mungad istuvad küljega publiku poole. Korraks on tunne, et tegu on nukkudega, aga ka nemad on päris. Ja nad laulavad. Just nõnda, teater Vanemuine, mitte ükski teine teater Eestis ei saaks endale sellist noorte meeste koori lubada…
Minu lemmikkujundiks selles lavastuses on ehtsana mõjuvad kirjutuspuldid. Nimelt käib kloostris munkade üsna labase argielu kõrval ka pühade tekstide ümberkirjutamine. Mõtlesin, et tahan endale sellist pulti. Vägev, et mungad pidid kirjutama püsti seistes, mitte tugitoolis lösutades. Suurte, aga häguste peeglite sättimine meie silmade ette on mõjuv. Alati.
Vaatan kava ja tahaks siia ritta panna õnnestunud osatäitmised, aga ütlen hoopis, et see klooster toimis koos nagu lagunemiseelsele maailmale kohane: kõik on mänguline, ei räägita tõtt, ja kes oskab tähele panna, mõistab seda. Inkvisitsiooni silmakirjalikkusest rääkimata. See ka ju ses lavastuses sees, et käsikirjad ei põle.
Olin etendusel, kus hakkas vihma sadama. Öö oli ikka külm. Ja jutud, mis laval räägiti, filosoofilised. Publik ei lahkunud. Au trupile ja muidugi osatäitjatele.
“Lembitu…”
Temufi noore hullu grupi lavastus “Lembitu” oleks võitja isegi siis, kui see oleks olnud läbikukkumine. Nelja avaliku etendusega tõi see Lõhavere linnusesse üle 4000 vaataja. Mis muu see on kui suursaavutus!
Ent “Lembitul” on ka teised võidumärgid küljes. Taas panen esimeseks noore trupi. Teiseks, et lavastus on mitmekorruseline nii ülekantud tähenduses kui ka sõna otseses mõttes.
Mulle tundus, ja mõned pärast ka ütlesid, et üht publikuosa häiris, kuidas lavastuses oli kujutatud 800 aasta tagust eestlaste elu. Mehed tahtsid sõdida, et saaks vägistada ja uusi naisi ja varandust ja seiklust. Heast elust oli lolliks mindud. Isegi ristiusustamise oht ei jõudnud enamiku eestlaste peakoludesse.
Tõsiseltvõetavalt naeruväärne oli “šamaan” – kah ju suur üldistus. Aga neid mehi, kes tahaksid lambal soolikaid lasta, et sealt pealt siis maailma tulevikku ennustada, on praegugi. Muidugi tekib küsimus: kus on püha hiis?
Mina olen ammu aru saanud, et püha hiiega ei edvistatud siis ja ei peaks seda tegema ka tänapäeval. Hiis on seal, kus ta meie jaoks on, ja kõige enam meie sees, õigemini peas. Mõnel ei ole ka, ei füüsilist ega mõttelist hiit, ja mõned on limukad.
Kui miskit selle lavastuse kohta ette heita, siis kindlasti pole see amatöörlus, mille mainimine ka vastukajana pärast mu kõrvu jõudis. Amatööre, jah, kasutati, aga nemad said oma mänguga suurepäraselt hakkama. Pigem oleks mul etteheiteid mõnele näitlejale, et ta oma rolli liiga üheplaaniliseks jättis ja ei lasknud sinna saladust sisse.
See ei käi piiskop Alberti ja Lehola Lembitu kohta (lavastajaks ja näitlejaks õppiv Elar Vahter ning Ott Kartau). Muidugi oli neile näidendi autor Urmas Lennuk ka suurema vastutuse sisse kirjutanud.
Aga kõige enam oli mul kahju, et Läti Hendriku liin jäi üheplaaniliseks, samas kui Lennukil on see meisterlikult kirjutatud. Nimelt palub kroonik piiskopilt sadat munka, kes ta ülestähendatud “ajaloo” sajas eksemplaris ümber kirjutaks. Piiskop ei anna. Ja siis on Hendrik kõigeks valmis, et ikkagi saada kuulsaks Läti Hendrikuks – ta reedab Lembitu, kes talle tegelikult meeldib, ja kogu Eesti rahva. Tahab piiskopilt selle eest 50 munka ja saab 30 … hõbeseeklit.
Milleks me oleme valmis, et kuulsaks saada – üle aegade? Kui kibe peab olema soov elada igavesti ja määrata ajaloo tõlgendamist? Usun, et selle üle tasub mõtelda.
Veel – väga head mängu näitasid selles panoraamlavastuses naised. Just sellised kujud, tänu kellele me tänapäeval olemas oleme. Ja mu jaoks oli see esimene kord, kui suvelavastuses drooni kasutati.
Siis kui etendus käis ja Ümeral käinud mehed laval oma vägitükkidega kiitlesid, tapsid kaks väikest poissi pinkidel õhinal tribüüni alt publiku hulka pulmalennule tõusnud sipelgaid – väiksema võib alati laiaks litsuda?! Asi kulmineerus sellega, et sipelgaid oli äkki väga palju, nii need kaks väikest eestlast kui ka paarkümmend täiskasvanut põgenesid. Looduses looduse vastu ei saa. Vähemalt tappes. Eks seegi oli üks kirjanik Urmas Lennuki ja lavastaja Peep Maasiku alltekste selle lavastuse juures. Ja seda loodusnähtust ei saanud nemad ette näha.
“Ja peaksin sada surma ma”
Tallinna lavakunstikooli XXVII lennu diplomietendus Hageri paarisaja aasta vanuses vennastekoguduse palvemajas. Selles ettevõtmises on korraga kõike ja liiga palju, ning see on nii kiitus kui ka etteheide.
See, mida kursuse juhendaja ja lavastajad tudengitele pakuvad – prohveteerimist, Uku Masingut, unenägusid, regilaulu, murdekeelt – on tänuväärt tarkus. Et kursus ja juhendajad soovivad vaatajaid triviaalsest argimaailmast päris asjade juurde juhatada, on samuti üli- vajalik.
See, mis ma nägin, oli seisunditeater. Noored selle väljaspool tavaaega ja ruumi seisundi minus kui vaatajas tekitasid, aga, nagu elus ka, oli see katkestuste kultuur. Unenäod aga enamasti ei lõpe … ei unes ega ilmsi. Veel sai mulle taas selgeks, et rituaalidest saab söönuks siis, kui neid kaasa teed.
Kogu lavastus on täis vaimukaid ja mõtlemapanevaid lavakujundeid. See, kuidas vana palvemaja aknad eest võetakse koos raamidega, et värske õhk sisse tuleks. See, kuidas krutitakse mööda lava ja saali punast lõnga, mis võib olla meid kõiki ühendav vereringe (ma sinu veresooni tean, sünnimärke ja tedretähne, tahetakse meile öelda ja me saalis ka seda tunneme, kui jaksame).
Kogu õhkkond on füüsiliselt tiine kõik see kaks tundi, mil tegevus kestab. Rituaal järgneb rituaalile. Kõike ei näe, ei kuule, tegevus hõivab kogu palvemaja. Usun, et see ongi lavastajatel-kursusejuhtidel nõnda mõeldud. Ega me eluski ei jõua ju kõike, peame tegema valikuid. Õppejõud, nende õpilased ja publik.
Ma pole just see, kes tahaks, et mind etenduse tegevusse füüsiliselt kaasataks. Hageris aga tundsin korduvalt, et tahaksin sekkuda, kaasa laulda, tüdrukuid, naisi toetada nende kannatuses, rebida puruks piirav punane lõng ja vabadust karjuda.
Tahtsin etenduse kestel mitu korda laulda Uku Masingu teksti: “Pillipuhujad oleme need / kel naine võet kodu ja laps /… ja küsida, kas oleme viimased kaitsjad?” Ma ei teinud seda. Keegi ei teinud, vaatasid pealt, totaalset teatrit.
Ka see lavastus (nagu kaks eelnevat) oli märgilise väega kohas. Tähtsas kohas, kuhu me argiaskelduste kõrval enamasti ei satu. Vägiteoga tassida meid eemale parkimisplatsist ja supermarketitest, kohast, kus asfalt meid sööb, saab hakkama ennekõike suveteater.
Ja nende mängupaikade sõnum on aidata mõista, kust me tuleme. Kõik kolm hakkasid vastu ühe presidendi ütlusele, mida hiljem arvamusartiklites positiivsena võimendati: see, mis meid siia on toonud, ei vii meid enam edasi. Viib küll, ütlevad noored teatritegijad ja rõhutavad: just see teadmine meis, mis oli enne, aitab edasi!
Küllap on Eesti lavastajad ja näitlejad paraja vaevaga murdnud inimeste klišeeliku arusaama, et teatris, saati siis suvel, peab nalja saama. See ei tähenda, et ei võiks teha komöödiat ka suvel. Tehakse. Ja hästi.
Üks vana tark sõber juhtis mu tähelepanu sellele, et kokkusaamistel ei räägita enam anekdoote. Peeter Volkonski mitte väga ammu aega tagasi nentis, et noored neid rääkida enam ei oska.
Seda, et anekdoote ei räägita, olen märganud ka mina. Isaac Asimovil oli üks lugu, kus tulnukad õppisid meid, inimesi tundma läbi meie naeru. Kui anekdoodid kadusid, kadus naer ja kadusime ka meie. Õigus, seal oli veel see, et inimesed küsisid hiigelsuure kompuutri käest, kust tulevad anekdoodid. Kui selgus, et tulnukad meid nende abil tundma õpivad, siis inimesed enam ei naeratanud.
“Me olime kodutütred”
Saueaugu peremees, lavastaja Margus Kasterpalu üllatab oma tavapublikut. Seni teatrit ja väärtkirjandust interpreteerivas teatritaluoaasis mängitakse üsna lihtsakoelist janti.
Ma ei tea, mis kaalutlustel lavastaja seda teeb, aga ta ei aja ka seekord teatritalu varasemat mainelatti maha. Ei oskagi öelda, mis on selle tulemuse juures tähtsam, kas näitlejate valik või see, et Kasterpalu viib tegevuse oma talu Lammastekopli mäe looduslikku katedraali. Need annavad lihtsale jandile igavikulise mõõtme.
Kolm keskealist, et mitte öelda vananevat naist, kes sõbrad lapsest saadik, lähevad suvel koos matkama. Nad on tittedena kirikus vandunud, et on sõbrad surmani, räägivad tõtt ja armastavad üksteist ja maailma.
Nüüd metsas joovad naised ennast purju ja avaneb sootuks teistsugune pilt kui arvati ja usuti siis, kui oldi kodutütred. Maskid kistakse maha ja elu vastik silmakirjalikkus on esil kuni selleni, et ollakse valmis tapma.
Naisi mängivad Külli Teetamm, Garmen Tabor ja Kristel Leesment. Hea valik mitmes mõttes: need naised on füüsilises plaanis erinevad, neid kõiki iseloomustab loomingulisus, improviseerimisoskus ja mis peamine, soov mängida ja katsetada.
Lavastuses on kõigil oma kohad, kus üksi veetakse kogu lugu, võetakse enda kanda peatähelepanu. Ja sellise kategooria erilisus on kõigis neis näitlejannades, et nad oskavad olla ka tagaplaanil, olla vedava staari toetajad. See ongi see ime, mida nimetatakse kokkumänguks. Jant muutub äkki tragikoomiliseks, on suurem kui elu, on psühholoogiline, teeb natuke haiget ja ajab naerma ka.
Lisaboonuseks, nagu Saueaugul kombeks, lihavõileib ja hernesupp vaheajal. Pilvede värvidest ja peremees Margus Kasterpalust traktoriroolis rääkimata.
“Praegu pole aeg armastamiseks”
Seda teater R.A.A.A.M.i produktsiooni mängiti Kolga mõisas. Iseenesest ilus suvereis, kui avastad enda jaoks selle võimsa kunagise kloostri peale ehitatud mõisa.
Külalislavastaja, kaugelt Udmurtiast tulnud tatarlane Damir Salimsjanov kasutab profilt ära talle kätte antud teatriruumi, aga sidet selle kohaga ei ole. Ei ole lavastaja enda kirjutatud näidendil ega lavastusel. Vägisi võib ju välja mõelda, et ehk baltisaksa aadlikud miskit selle lähedast mängisid, tegid nii-öelda elavaid pilte jumalate elust.
Aga las ta olla. Ma vaatasin seda lavastust peaga, ja kõik, mis minuni jõudis, oli huvitav. Kõik näitlejad pisut ületasid iseennast ja näitasid uusi külgi. Harriet Toompere säras, mängides volüümikat teenijannat. Oli naljakas väliselt ja itsitas enda ja laval tekkivate situatsioonide üle sellise mõnusa sisemise kõrvalpilguga, mis näitab näitleja tippvormi.
Niisugust kelmi Tõnn Lampi pole ma ka varem laval näinud. Ta mängis koos Ott Kartauga koori. Mõlemad mehed toetasid üksteist ja lõid üksteisele mänguvõimalusi. Martin Kõiv totust teenijana kinnitas taas, kui hea näitleja ta on. Peategelaste paar Mari-Liis Lill ja Kristo Viiding näitasid ennast näitlejatena, kes oskavad laval muutuda.
Kõik ses lavastuses oli, nagu peab: oli lugu, väga hea trupp, olid näitlejatööd. Küsisin endalt pärast etendust, et miks see mu südant ei puudutanud. Vastuse leidsin palju hiljem – ilmselt oli mu ootushorisont kõrgemal. See tähendab, et ootasin sõjavastast lavastust.
Tõsi, see teema oli loos olemas, pealik saadetakse sõtta, tema aga tahaks hoopis oma naisega olla. Seda puudutatakse, aga siis läheb asi jandiks kätte, suureks mängitakse hoopis juhmus ja armukadedus. Seda tehakse naudinguga ja nauditavalt.
Ka Lõhavere linnuse Lembitu-loos on see teema sees. Lembitu arutab oma liignaisega, et lööks kõigele käega ja läheks kusagile rabasaarele elama. Aga siis ütleb just tema armuke, et ei, Lembitu, sa enam ei saa, nüüd pead vastutuse võtma ja oma rahva ristirüütlite vastu võitma viima. Lembitu saab madisepäeva lahingus surma. Salimsjanovi näidendis on õnnelik lõpp.
Ootushorisondist mõeldes ja endast pean nentima, et selleta teatrit vaatama minna on niisama raske kui näitlejal lavale astudes ennast muust maailmast välja lülitada ja pühenduda ainult sellele, mis sünnib laval, siin ja praegu.
“Omade vahel”
Roman Baskin on Ohtu mõisa talli teatri sisse mänginud. Kui kaaslane mulle pärast etenduse vaatamist tasakesi ütleb, et ärme kiirusta, laseme teistel ära sõita, vastan, et olen sama lauset just juba kolmest suust kuulnud.
“Omade vahel” on suhtedraama. Muidugi tahtsin kirjutada suhtekomöödia, aga ei paranda, sest mõlemad konstateeringud on õiged. Lugu veab Roman Baskin. Mängib vana tarka meest. Sellise veenvuse ja tõsidusega, et see on väga naljakas. Kuidas ta veekeetjat parandada nokitseb, ilulambinduse pirne vahetab, autot müüb, elutarkust pillab, oma ema ja naise suhteid klaarib, hea tahab olla ja on…
Roman on väga oma isa Eino Baskini moodi. Mitte ainult väliselt ja hääletoonidelt, vaid temas on seesama nalja lõpetamise, lause lõpetamise ehk siis puänteerimise oskus. Ta kruvib stseeni näiliselt ükskõiksena, olles kuidagi hoopis teises maailmas, ja siis äkki nagu ärkaks. Selleks, et teised näitlejad saaksid looga edasi minna.
Ita Ever on ka siis põnev, kui temast on kosta vaid lavatagune hääl. Sellised intonatsioonid, hääle tundlikkus, tämbrid. (Et keegi nüüd ei arvaks, et Ita selles loos ainult lava taga on – ei sugugi.)
See, kuidas mängib Hilje Murel, just nii parajal kraadil pinges, et see ei sega laval sündivat, aga on tunda. Ja siis see finaali plahvatus. Võimas ja traagiline.
Alo Kõrve teeb meile kõigile tuttava “muna mehe” rolli. Teeb seda oma ootamatustega. Munas mehes on kaastundevajadus, eneseuhkus, sisemine väärikus ja paras annus silmakirjalikkust.
Maria Peterson särab väliselt oma rollis kõige enam ja lõpuks murdub, läheb päriselt katki.
Kõigist näitlejatöödest õhkub maitsekat elegantsi. Roman Baskini lavastuses ei trikitata välisega. Stseene näiteks juhatab sisse, annab tundetooni ja loob ootushorisondi üks mõnusavõitu muusikapala, millest piisab, et publik häälestuks. Muutused toimuvad nende inimestega, keda näitlejad mängivad, aga nende sisemine intensiivsus jõuab ka arusaamadeni publiku peades.
Tagasiteel imetlen augustiööd ja mõtlen sellele, miks keegi meister Roman Baskinile Rotermanni kvartalisse teatrit ei ehita. Saalid oleksid täis, see on kindel. Üks nähtud komöödia võlu oli ilmselt see, et vaataja sai ennast lavatüüpidega samastada ja loo lõppedes kergendusega nentida: meil omade vahel läheb hoolimata kõigest paremini.