Süda ei saa olla süüdi


Alates 20. sajandi algusest on kujunenud nii, et püsirepertuaariga ooperiteatri mängukava, millest puudub Bizet’ «Carmen», on justkui pulm ilma pruudita. Eestis on see ooper jõudnud viimase 17 aasta jooksul publiku ette koguni viies erinevas uuslavastuses. Viimane neist esietendus Tartus.

«Carmeni» väljatoomine kujutab enesest majanduslikus mõttes tulusat, ent kunstilises plaanis suhteliselt tänamatut tegevust – võrreldes uudisteoste või vähemängitud ooperite lavalepanekuga on Bizet’ meistriteose uusversiooniga keskeltläbi kergem läbi kukkuda kui õnnestuda. Sest igaühel, kes üldse ooperikunstist midagi teab, on kas kujutluses või mälus nii muusikalise teostuse kui lavalise lahenduse osas oma ideaalne «Carmen».

Teisalt võib vaatajate silmis vastavalt igaühe eetika tarkvarale komistuskiviks saada viis, mil moel ja määral resoneerub lavarežii teose sõnalisse ja muusikalisse dramaturgiasse kätketud väärtuskonfliktiga. Mustlanna Carmenist rääkiv lugu heidab julgel ja jõulisel moel kinda kristlikus kultuuris kanoniseeritud suhtemudelile (üks elu, üks armastus, üks abielu), mis seob juhusliku (armumine kui mööduv afektiseisund) normatiivsel moel absoluutsega (igavene vastuarmastus ja truudus).

Kuid romantiline kirg on oma stiihilisuses ettearvamatu ja kontrollimatu ning asub seetõttu suuresti teisel pool head ja kurja; selle avaldumise tagajärjed võivad olla traagilised ja kriminaalsed, ent mitte ebamoraalsed. Iga armudraama finaal on nagu looduskatastroof: ohvrid on, aga süüdlasi pole. Sest süda ei saa olla süüdi. Kõigi sedasorti valikutega kaasneb vastutus mitte üksnes teiste, vaid ka iseenda ees. Kas Carmen on ohver või kahjur?

Professionaalne ja läbimõeldud

Vanemuise värske «Carmen», mille tõi lavale balletitaustaga itaallane Giorgio Madia, on tehtud tehnilises plaanis professionaalselt ning sisulises mõttes läbimõeldult. See on mastaabilt suurooperlik ja vormilt klassikaline, paari postmodernistliku puusanõksuga.

Madia käekirja iseloomustab eelkõige meisterlikult ja maitsekalt muusikaga riimuma pandud lavaline tegevus. Sarnaselt tema käe all mullu Vanemuises esietendunud tantsulavastusega «La dolce vita» on ka «Carmenis» väline karakteriloome teostatud mitte niivõrd kostüümide abil, vaid liikumise ja väikeste detailide (žestid, näomiimika, pilk jms) kaudu. Kohati on Madia sellega natuke liiale läinud, sest näitlejatehniliste ülesannete täitmine paistis sageli solistidel laulmist segavat ning arvukate taustategelaste pidev sebimine (mis kuulub võttena eelkõige mängufilmi väljendusvõtete arsenali) muutus mitmel puhul lavapildi fookust hajutavaks visuaalseks müraks.

«Carmenit» võib pidada veristlikuks ooperiks ning Madia oli püüdnud seda üldiselt ka realistlikus võtmes lavastada. Kuid mõned üldisest nivoost sootuks suurema kunstilise tinglikkuse astmega lahendatud stseenid (nt ülejäänud tegevusse integreerimata lastekoori avamarss, buffa-stiilis salakaubavedajate ansambel ja härjavõitlus ratastel pulliga) üritasid istuda üheaegselt tõsise draama ja kerge meelelahutuse toolil, rikkusid seeläbi realismi kullaproovi ning tõid nähtavale numbriooperi struktuuri traagelniidid.

Mulje juhuslikkusest ja järjekindlusetusest jätsid ka teatud tegevuste erinevad lavalised lahendused mitmes stseenis: nii näiteks olid Carmeni tapmine ning Don José ja Escamillo kaklus vastavalt kas pooleldi või täielikult stiliseeritud, kuid Carmeni tagasilükatud noormehe eepiliselt pikk pea ees trepist allakukkumine meelitas oma tõetruuduses esietenduse publiku naisliikmetelt välja mitu allasurutud hirmukarjatust.

Kunstnik Maarja Meeru valikud on väliselt veenvad, ent sisuliselt vaieldavad. Ta on püüdnud «Carmeni» dramaturgilist sisu ja karaktereid jõuga visuaalseteks kujunditeks tõlkida, kuid jäänud selles kas aja- või ideede puudusel poolele teele. Nii näiteks kaunistab härjavõitleja Escamillo ava-aaria ajal lava hiiglaslik psühhoanalüütilisi konnotatsioone kandev peegel. See on efektne ja meeldejääv, ent suuresti sisutühi leid, mis elab lavastuse kogutervikus täiesti omaette elu.

Lavastuse visuaalseks katuskujundiks muudetud amfiteatri tribüün mõjub hästi akustikale ning võimaldab kiireid pildivahetusi ja mastaapseid (ning antud juhul tundlikult teostatud) valguslahendusi, kuid ei haaku mingil moel teose dramaturgiaga.

Asjaolu, et 1. ja 3. vaatuses kasutatakse tribüüni sümbolina, ent 4. vaatuses objektina, tekitas minus semiootilise lühise. Kummastama pani ka Pastia kõrtsi ja härjavõitluse areeni piltide lavastamine samasse lavaruumi, mis meenutas kaugelt vaadates eelkõige türgi sauna.

Eestlased statistide hulgas

Orkester Paul Mägi juhatusel musitseeris esietendusel täpselt, ehkki minu maitse jaoks teatud numbrites tempode mõttes pisut tormakalt ning tingituna Vanemuise suure saali akustikast ka natuke vaikselt ja kõlavaeselt. Alamehitatud mees- ja naiskoorid olid loiud, kiita tuleb tervikliku kõlaga särtsakat lastekoori.

Carmenit kehastaval solistil peab lisaks vokaalsele võimekusele olema rolli usutavuse huvides väliselt nii pop- kui pornostaari kvaliteeti. Vanemuise lavastuses Carmenina üles astuv Aleksandra Kovalevitš (külalisena Moskva Helikoni teatrist) oli igati kõigi väljakutsete kõrgusel, ainsa puudujäägina pitsitas tal pisut piano’s.

Kovalevitšil õnnestus end ka ülerahvastatud stseenides hoolimata kireva kostüümi ja paruka puudumisest silmatorkavaks laulda ning näidelda. Temaga moodustas teineteist vääriva paari ungari tenor Boldizsár László Don José rollis.

Micaëlat kehastanud prantslanna Diana Higbee omas selget ja ilusat tämbrit ning hillitsetud kehakeelt, milles piisaval määral rolli õnnestumiseks vajalikku süütuse õietolmu, kuid paraku mitte korralikku vokaaltehnikat.

Läti bariton Jānis Aleinis oli Escamillo rollis vokaalselt veenev, ent lavakujult natuke stoiline ja staatiline. Ma ei jäänud hetkekski uskuma tema ja Carmeni tundeid üksteise vastu – esietendus kannatas selle puudujäägi pärast, kuid sai Carmeni ja Don José igati õnnestunud lõpudueti näol ometi eelnevat paljuski kompenseeriva finaali. Eestlastest solistid, kellest paar väärinuks kindlasti võimalust end juhtrollides proovida, olid seekord laval statistide hulgas.

Vanemuise uus «Carmen» on oma välise mastaapsuse juures ühtviisi edukalt lüüriline, dramaatiline ja sensuaalne; see hoidub targalt moraalsetest hinnangutest, teenides mitte eetikat, vaid lugu ning andes vastuse asemel publikule etenduselt koduteele kaasa küsimuse: kas Carmen on ohver või kahjur või koguni mõlemat?