Siniverelise Carmeni kiretud puusanõksud


Teatrihooaja lõpusirgel jõudis Vanemuises publiku ette uusim versioon Georges Bizet‘ kuulsaimast ooperist „Carmen“.

Teatrile on tegu juba kuuenda korraga läbi ajaloo lavastada seda 1875. aastal Pariisis maailmavalgust näinud ja omal ajal ära põlatud armastuslugu, kus traagiliselt segunevad härjavõitlejalik sihikindlus, reetlik mustlaskirg ning patriootlik andumus.

Ooperi muusikajuht ja dirigent on Paul Mägi, lavastaja-koreograaf Giorgio Madia Itaaliast. Lavastuses teevad tavapärasele orkestri- ja balletikaardiväele lisaks kaasa ka Vanemuise tantsu- ja balletikooli õpilased ning Tartu poistekoor. Eeldused eeskujulikuks teatriproduktsiooniks on loodud.

Lõuna ei too head

„Carmeni“ näol on tegu kahe ja poole tunnise neljast vaatusest koosneva ooperiga. Tegevust ja tegelasi on palju ning sisulisi pöördekohti omajagu, seega on kavalehe sünop­sis kindlasti abiks lavastuse järgnevuse täpseks mõistmiseks. Mis aga saab, kui enne etendust jääb kavaleht lugemata ning pimenevas saalis pusima hakata on juba liiga hilja?

Orkester tõmbab tempoka täpsusega käima avastseeni Sevilla tubakavabriku ees oleval väljakul. Amfiteatrist inspireeritud lavakujundus ja maitsekad kostüümid toetavad sündmuste arenemist nauditavas suunas. Sigaretivabriku algav lõuna seevastu ei too endaga head.

Domineerivalt mässumeelse ja kirest nõretava Carmeni rollis astub lavale noor Moskva Helikoni ooperiteatri metsosopran Alexandra Kovalevitš, kes oma esimese soolo ja kogu ooperi ühe tuntuima meloodia „Habanera“ ajal mõjub paraku hoopis upsaka, ümbritsevast pisut segaduses või häiritud aadlipreilina. Külmaksjättev puusanõks, millega Carmen siseneb, jääbki muutumatul kujul „leivanumbriks“ neljandas vaatuses. Laulutehniline pool eraldi on nauditav, küll aga nõuab rolli usutavaks mängimine ka toetavat kehakeelt, et mitte öelda koreograafiat, korrektsest sisemisest dünaamikast rääkimata.

Kahemõõtmelised karakterid

Meespeaosalise, armeekapral Don Jose rollis astub üles jazzlauliku taustaga ungarlasest tenor Boldizsar Laszlo, kes samuti sõnalise teksti esitamisega kenasti ülesannete kõrgusel asub, ent füüsilise karakterikujutamisega hoopis tundmatus suunas triivib. Võib näha kohmetuid samme, koreograafiliselt lõpuni viimata liigutusi ja näitlejana valesti või suvaliselt valitud ning sobimatult suunatud pilke.

Näiteks tühi pilk põrandale ja pinges keha, mis takistab peal kogu oma raskusega armastatud naise põlvele toetumast, kuigi sõnades on just vannutud igavest kiindumust ja väljendatud siirust. Tegemist on võibolla tõesti ainult detailidega, mis paraku aga publiku alateadvusest alguse saanuna ooperi jätkudes ühel hetkel vaataja teadvusesse kerkivad ja lõpuks valmivad, formuleerudes selgeks arusaamaks, et laval olevad tegelased ei ole usutavad.

Ooperikoor ja ballett, kalibreerige enda näitlejameisterlikkus täpsemaks. Teie loote eeldused, et peaosalisi tõsiselt võetaks, olles keskkond, mis soodustab, takistab, suunab nimitegelasi otsustama, kahetsema, võitlema või alla vanduma. Nimitegelased toetuvad teie projitseeritavale maailmale ja kui neil pole millestki kinni haarata, siis rullubki publiku ette papüürustel kahemõõtmeline etendus.

Musklid toovad kergendust

Hiiglasliku peegli ees valmistub võitluseks veel hiiglaslikuma kehaga toreadoor Escamillo, keda kindlakäeliselt kehastab Läti rahvusooperi noor bariton Janis Apeinis. Härjavõitleja tõmbab punase rätiku lehvides osavalt kogu publiku endaga kaasa.

Peamine naiskõrvaltegelane on Micaela, kelle õrna karakterit kannab elegantselt prantslannast sopran Diana Higbee. Tehnilise tõrke tõttu kolmandas vaatuses kaotab Micaela lüüriline soolo suure osa oma võlust, sest publikule vilgub terve esitluse vältel otse silma värvevahetav strobovalgus, mistõttu parterist saab lava suunas vaadata vaid silmad kinni.

Kutsub tagasi

Kogu lavastusprotsessi ja koreograafia eest vastutab Giorgio Madia, kelle erakordset stiilitunnetust ja leidlikku meisterlikkust nägi Tartu publik viimati 25. jaanuaril esietendunud tantsulavastuses „La Dolce Vita“. Sel korral näeme vähem tantsu ja rohkem koreograafiaga massistseene.

„Carmeni“ mõneti üllatav ja vastuolulisi reaktsioone tekitav safiirsinisest domineeritud lavakujundus on sündinud Madia tihedas koostöös stsenograaf Maarja Meeruga. Värvid, mustrid ja kostüümid on viimse detailini keskkonna- ja ajastuautentsed ning väärivad seetõttu eraldi kiitust. Teisalt, ehk paneks just roosipunane kleit ja korsett Carmeni uut moodi hingama?!

Eesriide sulgudes tekib üllatav järelefekt. Ununevad häirivad pisiasjad ja tehnilised viperused, jääb grandioosne esteetiliselt nauditav lavakunst ja meeliköitev ooperimuusika. Järgmisi etendusi näeb juba uuel hooajal alates septembrist.