Setu pere lagunemist näitab kaleidoskoop

Ain Mäeotsa lavastatud pooldokumentaalne vabaõhulavastus «Obinitsa» põhineb Kauksi Ülle samanimelisel näidendil ning annab kirju läbilõike jõukast setu perest, kes jääb 20. sajandi tormiliste sündmuste keerisesse ja pudeneb ükshaaval laiali.

Lammutamise motiiv tuuakse kujundina sisse juba avastseenis, mil külamehed kolhoosi kontori platsil asunud vana kuuri hakkavad maha võtma. Avaneb vaade majale, mille hoov, sisemus ja katus saavadki etenduse mängupaigaks. Maja, mis olnud ka päriselt Kalju pere elamu, loob silla fiktsionaalse ja reaalse maailma vahel.
Perekond Kalju lugu etendatakse kronoloogiliselt, mööda tegelaste elu tähtsündmusi. Näha saab nii setu pulmakombeid, surma, peresiseseid intriige kui ka võimuvahetusest tingitud muutuste mõju ja sundlahkumisi.
Sündmuste rohkus üsna laial ajaskaalal tingib aga sügavusest ülelibisemise, nii et inimeste elulood justkui sähviks silme eest läbi. Vaataja peab olema võimeline kiireks mõistmiseks ja loo jälgimiseks, kaasa aitab põhjalikult koostatud kava.

Muusikaliselt põnev

Tihedale kontsentreeritusele vaatamata ei hakka etenduse ajal igav, sest lavastus on tempokas ja tegevuslikes stseenides on huvitavaid lahendusi. Nende hulka kuulub kindlasti helikujundus, mis luuakse puhkpilliorkester Eller Brassi abiga.
Osavalt tekitatakse mulje kuulirahest, leekide tekitatud praksumisest majapõlengus ja mesilaste suminast, mis võimaldab isegi silmad kinni etendust nautida, kui loojuv õhtupäike peaks vaatajaid segama. Teisalt meenutab mesilaste parastamist imiteeriv tuututamine «Minuscule» animafilmi putukate burleskset igapäevaelu ja toob naeratuse suule.
Omaette aplausi väärib Nirvana hiti «Smells Like Teen Spirit» setukeelse versiooni «Haisas ku tsuranõ hing» esitamine puhkpilliorkestri saatel. Solist Patsi Hõpe (Ragne Pekarev) on ka «Obinitsa» lavastuses koos ema Matrjoga (Merle Jääger) üks silmapaistvamaid isiksusi, kelle kohati ropp kuraasikus ja tuline setu hing moodustavad haarava kombinatsiooni.

Üks kitsaskohtiLavastuse üks kitsaskohti on püüd tabada korraga liiga palju, mistõttu kannatab tervik. «Obinitsa» on kui kaleidoskoop: lavastuse eri tahud sobituvad mustriteks ja leidub huvitavaid pärle, samas on pinge etenduses ühtlaselt tasane ja puudub mõtestav finaal.
Popkultuuri ja pärimuse segamine, viited klassikale Shakespeare’i kujul ning grotesksed lisandused kihistavad pilti, kuid fookus on laialivalguv ja tegelaste hingeelu lahtimängimine pakuks võimalust kavandada «Obinitsa» sarilavastuseks.
Kokkuvõttes on «Obinitsa» igati korralik suvelavastus, milles tubli annus meelelahutuslikkust, tõsidust ja kunstilist ambitsioonikust.