Olemise talumatu kergendus (Vanemuine, „Beatrice“)


Eelmisel aastal kõndis Pennsylvania osariigis altari ette pruut, keda viis sinna kombekohaselt tema isa. Õigemini, surrogaatkeha. Täpsemalt öeldes, isa südame saanud võõras mees. See on keeruline lugu: isa sai surma, tema südame sai endale üks eakas mees, too tuli doonori tütre palvel viimast altari ette viima. Aga saab ka palju keerulisemalt. Mis siis, kui võõra mehe kehas oleks olnud isa teadvus? Descartes köhatab siinkohal tähendusrikkalt. Ja kuigi ma ei tea, kas näidendi autor Siret Campbell on kartesiaan, on „Beatrice“ vaieldamatult üsna filosoofiline tekst. Au ja kiitus Ain Mäeotsale, et see mõjub ka filosoofilise lavastusena, kõik suhted ja keerdkäigud on ontoloogilistes köidikutes. Mõtlen, järelikult olen? Nii sai mõelda ainult enne digitaalset ajastut. Veel pole käes see aeg, kus kõike saaks digiteerida ja inimene teeks varukoopaid mitte ainult oma failidest, vaid ka sünapsitest, aga süda ütleb, et kaugel see enam pole. Vajab ilmselt mingit läbimurret ja eksponentsiaalset hüpet, kuid tuletagem meelde, et veel sada aastat tagasi oli raadio imede ime.

Mitte, et ma kardaks tulevikku. Inimkonna saab ilmselt laias laastus jagada kaheks: ühed on need, kes usuvad, et liigume kuristiku suunas, teised leiavad, et mitte aeg pole liigestest lahti, vaid järjekordsel põlvkonnal on vanus kätte jõudnud. Ema (Liina Tennosaar) kui ainus, ütleme, noortest vanem inimene laval esindabki loomupäraselt seda hirmu, seda ürgset kartust noorte mõtlematuse ja tormakuse ees. Kuidas sa taandad inimese nullideks ja ühtedeks? Kuidas sa taandad iseloomu biokeemiale? Sama on huumoriga: kuidas sa selgitad AI-le, mis asi on sarkasm? Ütled näiteks oma nutikodu juhtivale AI-le: aitäh, see on küll sobiv laul praeguseks hetkeks. Kuidas AI teab, et sa teed nalja?

Iseenesest on digitaalse ajastu ja futurismi (küberpunk ei ole surnud!) käsitlemine laval mulle väga südantsoojendav, kuna Tartu Teatrilaboris vehkisime projitseeritud, laivis muutuvate digitaustadega juba 15 aastat tagasi. Seda mõnusam näha, et arenenud on nii tehnoloogia kui selle laval kasutamise võimalused. Kuigi „Beatrice’i“ häkkimistseen meenutab endiselt Hollywoodi ettekujutust karismaatilistest, überlahedatest arvutigeeniustest, kes ripuvad skripte jooksutades miskipärast õhus. Võimalik, et tegemist oli ka teadliku, eneseiroonilise viitega sellistele šedöövritele nagu „Hackers“ ja „Swordfish“ või siis sama hipsterliku 80-ndate fetišiga, mis Campbelli tulevikus end ilmutab.

Tuleviku-noorte valmisolek end digiajastusse ümber konvertida on kontekstuaalselt arusaadav, aga tekitab ikkagi õõvastust. See, kui praegusest haledast AI-st saab kord ehtne tehisintellekt, ei ole täpselt sama tulemusega kui see, kui elusast, erroritest kubisevast ja vastuoludest moondunud biojäätmest saab tehisintellekt. Kas tõesti ei tule sealt mingit pagasit kaasa? Nii et empiirika ka veel: kas armastama programmeeritud tehisintellekt armastab täpselt samamoodi kui biojäätmena armastust kogenud tehisintellekt? Ei julge küll päris Campbelli ametlikuks esindajaks hakata, aga näidendi põhjal jääb mulje, et pigem ta seda ei usu. Mingi märgi saame siin maailmas elades külge ja see ei kustu ära ka siis, kui oleme nullid ja ühed kusagil dantelikus puhastuspimeduses.

Ja seesama teadmatus tehisintellekti lihalikust minevikust, patusest maisest elust, see vaevab ka noorpaare. Isegi praegu on kõhe, kui sulle siirdatakse midagi. Julge on inimene, kes ei taha teada, kellelt pärineb tema maks või süda või neer. Oleme loomult paranoilised ja ilmselt põhjusega, evolutsioonilises mõttes. See, et ema või sõbranna (Linda Kolde) neid kahtlusi järjekindlalt ja mõnusa afektiga serveerivad, teeb nad pigem inimlikumaks kui võõramaks. Näitlejate mäng on üldse tõeliselt nauditav ja täpne, mingit ujumist minu oskamatu silm ei näe. Kõige mõjusamalt jäid meelde diivanil šokis istuva Tomi (Priit Strandberg) ahastuslained ja uues elus esimesi samme tegeva Beatrice’i (Kärt Tammjärv) valu, kui tema pere ja sõbrad ka parima tahtmise korral kohtlevad teda igavesti võõraks määratud lähedasena.

Ühest küljest on ekstaatiline tunda, et sa tulid tagasi, sa oled jälle olemas. Teisest küljest on see olemise talumatu kergendus – me pole ehitatud teadmisega, et elame pärast surma maakeral täpselt samas vormis edasi. Jätame religioonid kõrvale, need näevad ette kas paremat elupaika või teist liiki, ma ei tea ühtki, mis sätestaks, et „surma järel jätkab isik elu sama liigi esindajana samas kohas, kus ta enne elas“. Seepärast on Campbelli mõtteharjutus intrigeeriv. Mis tunne oleks ärgata ellu ja avastada end omamoodi virtuaalreaalsuses, kus sinu teadvus kontrollib täiesti võõrast keha ja sa ise oled mingis otsata pimeduses ega näe ennast? Karta on, et esimesed sellisel viisil edasi elavad inimesed lähevad üsna ruttu hulluks, kuna nad hakkavad kahtlustama, et Descartes’i deemon pole mitte ainult olemas, vaid kannab ka lipsu ja Life Energy Innovationsi visiitkaarti. Kui Tom ja teised pole kindlad, millega Kristi (Marian Heinat) uus keha varasemas elus tegeles, kuidas saaks Kristi teadvus olla kindel, et surmale järgnenud elu pole mitte kuritahtlik illusioon ja tahtlik, sadistlik meelepete – teiste sõnadega, põrgu?

Surm on hetkel veel pöördumatu. Arvutimängudes, jah, seal saad küll võtta salvestatud seisundi ja jätkata sealt uuesti. Tegid ränga vea, läksid ülbeks kätte – pole hullu, jäta õppetund meelde ja mängi olukord uuesti läbi. Kas ma jätaks kasutamata võimaluse ennast pealtnäha ohutult ära salvestada, kui ees oleks mõnevõrra ohtlik olukord, näiteks lennureis või sõit öisel maanteel? Ei usu, et jätaks. Seepärast on raske süüdistada noort tulevast ema. Kui on võimalus ja süda muretseb, on väga raske öelda ära. Hirmus kiusatus on tõmmata Kristi ja Tomi ägedast vaidlusest paralleel vaktsiiniteemani: meid on kolm, sa pead mõtlema ka lapse peale ja nii edasi. Aga ma igaks juhuks ei tõmba. Salvestaks enne ära, teema võib minna tuliseks.

Ent mõnes mõttes ongi tänapäeva noortel ja tegusatel palju rohkem valikuid ja kuigi elu on kergem, on need valikud raskemad. Vanasti oli tükk tegu, et jääda ellu. Kui sa nüüd tead, et võid oma peret kindlustada, vaktsineerida, väidetavalt ohutuma transpordiviisiga liigutada, väidetavalt turvalisemasse – ent kallimasse – autosse paigutada, aga ei tee seda, kas sa siis ohustad oma lähedasi sihilikult? Kas kindlustamata, vaktsineerimata, volvostamata jätmine on mõttekuritegu või mitte? Veel pole, sest panused on madalad. Tuleviku kohta ei julge midagi lubada.

Ometi pole tehnoloogia kõikvõimas, erroreid tuleb ette liigagi palju, ilmselt ka edaspidi. Kui su kodu on nutikas nagu praegune telefon, peab kartma ka seda, et maja jookseb kokku ja tapeedile tuleb teha restart. Ehk on just see põhjuseks, miks noored hakivad toitu vana kooli meetodi järgi, mitte ei käsi kodul seda ise teha. Võib muidugi olla, et laval on tolle ühiskonna hipsterid, kes suhtuvad toidu valmistamisesse samamoodi nagu mina suhtun kohvisse, kui ma seltskonna ilkumise saatel oma käsiveskit käian. Masinaga saaks kiiremini, aga käsitsi tundub justkui ägedam.

Ja pealegi pole praegune tehnoloogia veel praegu kaugeltki nii siidine ja sujuv kui lavatulevikus. Noorpaari robotbeebi on tüki konteksti ja temaatikat arvestades oma androidihäälse nutuga küll nunnu, aga Vanemuise robotlava ei ole nunnu. Kuigi, kui suures majas lavastatakse kunagi mingit tehases toimuvat tükki, saaks seda akside ja horisontide kärinat ja mürinat päris efektselt ära kasutada.

Hetkel jääb veel peale loodus. Teises vaatuses projektorite ja prožektorite vihkudes vapralt lennanud kirju liblikas tuli kummardamise ajal ülbelt tiire tegema ja laskus alles pärast näitlejate lahkumist väsinult eeslavale. Võimalik, et see oli kosmose enda peen sõnum: viimane sõna jääb praegu biomassile. Aga võib-olla pole me tegemas muud, kui liikumas ajarattaga tagasi mingisse algusesse, võib-olla oleme jõudmas tagasi ajastusse, kus me kardame eeterlikke hääli ja kehatuid vaime, kus inimesed tulevad surnust tagasi ja leinast rusutu kuuleb ikka oma hukkunud armsamat rääkimas. Mille poolest erineb õnnetu surma järel majaseintesse talletuv kodukäija nutikodusse salvestatud koduhoidjast? Revenant Kristi on sama segaduses, moondunud ja eksistentsiaalsetes piinades kui sadu aastat tagasi traagiliselt hukkuv inimene, kes jääb kodus kummitama ja lähedasi vaevama. Seda, kas saabumas on uus pime ajastu või, vastupidi, helge tulevik, peab otsustama igaüks juba ise. Kahjuks või õnneks siiski alles tulevikus. Meie lastel on võib-olla vaja määrata lepingus ära, kas nad pärandavad oma järeltulijatele maamaja ja aktsiate kõrval ka oma teadvuse. Meie aga oleme surmale määratud.

Surmamõistetud tervitavad teid, tulevikurahvas!

mpulver.offline.ee, 22.10.2017