Nukruse varjust ilmub ootamatu huumor
“Pildilt kukkujad” pakkus kaasaelamisvõimalust, kuna see rääkis situatsioonidest ja karakteritest, mis on tuttavad ka igapäevaelust.
Asjad, mis toimusid laval, oleksid võinud olla näited ka meie endi või lähedaste eludest. Vaatajate silme ees keris ennast lahti ühe perekonna lugu kuu aja vältel. Mis siis toimus? Pealtnäha justkui väga midagi, kuna tegelased – ema ja tema täiskasvanud lapsed –, tavatsesid ringi käia hakkamasaamise maskiga. Ei olnud enesetappe ega kiremõrvu, pigem kuhjunud viltuvedamised ja hingevõtmised.
Sisimas oli igaüks murdumas jagamata murede ja sisepingete koorma all. Lisaks veel see katastroofi äärele tõukav ebakindlus, et kas keegi sinu hoolitsust üldse märkab või vajab. Kogu see temaatika mõjus tugeva vihjena sellest, kui üksi on inimesed oma muredega isegi oma lähedaste juuresolekul. Võimalus naerda. Kuigi laval räägiti päris ränkadest asjadest, ei muutunud draamana välja reklaamitud “Pildilt kukkujad” õnneks siiski painajaks. Ühest küljest kujundas positiivset hoiakut lavastuse inimlik mõõde – peategelasi purustavat katastroofi polnud. Teisalt algas süngete meeleolude emotsionaalne heastamine pihta juba nii varakult, et need ei jõudnud hakata ängi tekitamagi.
Vabastav oli võimalus naerda – mitte küll valjusti, aga sõbralikult muiates küll. Olulisim oli aga viide hakkamasaamise võimalikkusest eestlaslikult läbi eneseiroonia ja musta huumori. Julgustavana kõlas väide, et “kunagi ei ole nii hull, et ei võiks hullemaks minna”, mis põhjendas ära ka etenduse kõige pikema sõnadeta stseeni, mis sisaldas tegelaste minutitepikkust naerulagistamist nalja üle, et nad võivad kogemata kombel saja-aastaseks elada.
Kontekstiväliselt pole nalja olemaski, saalis tõmbas see aga ka publiku kaasa turtsuma. Suitsiidiennetus. Mõnes mõttes võib “Pildilt kukkujate” toimet käsitleda suitsiidiennetusena. Esiteks oli tegelaste muredes kerge äratundmist leida. Samuti lohutust, et kui veel oodata, siis on võimalikud mingid lahendused. Ning kui ikkagi peaksid juhtuma need asjad, mida asjaosalised kõige rohkem kardavad, siis võib ka see osutuda vabastavaks tõukeks uut lehekülge keerata ja edasi minema hakata.
Hindan kõrgelt neljaliikmelise trupi (Maria Soomets, Merle Jääger, Aivar Tommingas, Helgur Rosenthal) koostööd, tänu millele sellise inimliku mõõtmega loo väljamängimine üldse võimalikuks sai. Nii delikaatse materjali puhul oleks vähegi kesisemate näitejate puhul kogu lugu võinud ka mannetuna tunduda. Seekord aga ei jäänud osatäitjate väga hea lavaline klappimine märkamata. Etenduse lõppedes jäi sisse hea tunne. Võimalik, et ka mu isiklikud mured tundusid veidi kergemana, kuigi neid nii drastilisel kujul ju polnudki. Kindlasti tegi aga head meelt jutustatava loo positiivne lõpplahendus.