Miks peegel kella ei näita?

2.–4. XI 2017 toimus Tallinnas viies Eesti etenduskunstide showcase draamamaa.weekend, mis on suunatud välismaistele teatriprofessionaalidele, festivalikuraatoritele ja teatrijuhtidele. Festivali organiseerib Eesti Teatri Agentuur koostöös osalevate teatritega.

Kuna Eesti Teatri Agentuuris töötavad eranditult teooriataustaga teatriuurijad, eeldab käesolev tekst, et festival on sügavalt läbi mõeldud ning analüüsitud. Olukorras, kus etenduskunstiasutused ei soovi enam ammu piire defineerida ja kus pole selge, kas nad teevad uut või vana, lokaalset või globaalset, head või halba etenduskunsti või kas nad teevad üldse etenduskunsti või teatrit, fikseeris ja kehtestas draamamaa korraks tõemonopoli. Korraldajad väitsid, et festivaliprogrammiga anti ülevaade Eesti etenduskunstide uusimatest suundumustest. See siiski ei tähenda, et esitleti esietendumise daatumi poolest uusimaid lavastusi. Eesti Teatri Agentuur tegi koostöös etenduskunstiasutustega valiku, mille käigus sõeluti välja parimad lavastused.

Festivali peakorraldaja Liisi Aibel, kes on lõpetanud Tartu Ülikoolis teatriteaduse eriala ja omandanud Eesti Kunstiakadeemias magistrikraadi, on kirjutanud küll ka kriitikat, kuid tema enda sõnul huvitab teda põhitööna just praktiline tegevus. Tema esimene suurem tööülesanne oligi linnafestivali UIT organiseerimine Tartus 2013. aastal.

Liisi Aibel: Draamamaa asutati Ott Karulini eestvedamisel 2011. aastal selge ekspordisihiga. 2015. aastal lõppes EASi rahastus, kuna nii agentuur kui ka EAS said aru, et teatrit ei saa müüa nagu kaupa. Sellelt on võimatu teenida tulu. See kõik oli huvitav õppetund, kuid selgus, et nii edasi minna ei saa. Tänaseks on festival üritanud vabaneda ekspordipainest. Müük on suur boonus, aga mitte eesmärk omaette. Festivali eesmärgiks on kontakte luua, laiendada ja tugevdada. Alati ei pruugi tulemuseks olla festivalil esitletud lavastuse ostmine; koostööst võib sündida midagi hoopis uut. Peamine on see, et Euroopa kuraatorid kohtuksid Eesti kunstnikega. On oluline, et festival säilitaks intiimse ja isikliku suhtluse. Optimaalne on kuni kolmkümmend külalist ja kolmepäevane festivaliformaat. Isiklikud kontaktid ei leia aset anonüümses ruumis. Rahvusvahelisus on tähtis ka Eesti teatrile, sest kui jääme oma väiksesse mulli, ei ava oma uksi ega vaata kaugemale, siis kapseldume ja etenduskunst ei resoneeri enam maailmaga. See on tähtis ka osalevatele etenduskunstiasutustele, kuna nad on enamasti oma žanri ainsad esindajad Eestis ja ka neil on vaja võrdlusmomente, mõttekaaslasi, partnereid ja õlatunnet.

Näiteks Vanemuine ei ole tavaliselt orienteeritud rahvusvahelisele turule. Reimo Sagori lavastus „AK-47” on Vanemuise kaasproduktsioon, rohkem nagu off-programm. Lavastuse tegijad teadsid kohe, et nad tahavad minna Eestist välja, nad olid valmis tõlke organiseerima ja reisima. Meile sobis see hästi. Meie eesmärk on ikka igal aastal uusi inimesi ja asutusi kaasata, mitte piirduda ennast juba tõestanud ning head rahvusvahelist koostööd tegevate NO-teatri ja Kanuti Gildi SAALiga. Meie põhimõte on teha igal kevadel avatud kutse kõigile teatritele. Kõik ei vasta, aga paljud siiski. Nad pakuvad lavastusi ja siis toimub valik. Valimisel kasutame oma kriitikupilku. Analüüsides lavastusi püüame aimata, mis on meie külalistele huvitav. Näiteks Von Krahl pakkus küll Renate Keerdi, aga me ei võtnud, kuna oleme Renatet draamamaal juba mitmeid kordi näidanud. Cabaret Rhizome ei tahtnud ise osaleda, Must Kast teeb küll toredaid asju, aga nad on väga lokaalsed ja veel veidi toored, mis muidugi ei tähenda, et nad ei võiks peagi osaleda. Ma püüan väga arvestada külaliste maitsega, et neil oleks huvitav. Lavastuste eneste esteetilised kategooriad ei ole nii määravad kui see, kuidas kunstnikud ja ka etenduskunstiasutused töötavad. Neil, kes festivalil osalevad, on algimpulss ja töömeetod sarnane — avatud. Näiteks usaldan Kanuti ja NO-teatri tegijaid sedavõrd, et lasen neil ikkagi ise otsustada, milliste lavastustega nad välja tulevad.

Sõelale jäi kümme lavastust kuuelt teatrilt: Vanemuise kaasproduktsioon „AK-47”, Teater NO99 „NO36 Unistajad”, „NO35 Päev pärast vaikust” ja „NO34 Revolutsioon”, Sõltumatu Tantsu Lava etendusõhtu „PREMIERE presents” raames etendunud Joanna Kalmu „Débutante” ja Sigrid Savi „Imagine there’s a Fish”, Vaba Lava „Big Data”, Tallinna Tantsuteatri „DI” ja Kanuti Gildi SAALi kaasproduktsioonid „Mademoiselle X” ja „Physics and Phantasma”.

/—/

Reimo Sagori „AK-47”, Vanemuine.

Reimo jutustab oma isikliku loo sõjaväes olemisest, teeb kätekõverdusi ja esitleb Kalašnikovi automaati. Festivali kontekstis mõjub ta tulnukana. Selliseid isiklikke jutustusi toodi lavale 1990-ndate lõpus. Tajuda on kunstniku koostööd etenduskunstnikega, kes on selle raja juba läbinud. Tal puudub igasugune oskus, võib-olla aga hoopis tahe maagilist realismi laval esitada. Kehaline kohalolu saavutatakse küll kätekõverdusi tehes, kuid see on selgelt võte. Reimo esitleb meile iseennast psühholoogilises võtmes ja see tekitab segadust. Teine segadus tekib lavastuse sisust. Ajal, mil Euroopa räägib terrorismist, aktivismist, kus kõik on poliitiline ja sügavalt läbi analüüsitud, tuleb Reimo festivalile teemaga, mis räägib meheks saamisest. Just nimelt meheks saamisest sõjaväelise peakatte õigesti pähe asetamise kaudu. Imelik, miks ta Foucault’d ei tsiteeri, vaid püüab ise midagi välja mõelda, imestab ilmselt väliskuraator.

/—/

Kogu artikkel: Teater. Muusika. Kino, veebruar 2018.