«Meister ja Margarita» üritab purjetada žanriülesuse turjal


Jälle on aeg, mis näib soosivat distsipliinide- ja žanriteülest koostööd: üha enam kohtame teatris lavastusi, milles võrdsete partneritena segunevad sõna, liikumine ja värvikas visuaal. Selle laine harjal purjetab ka Vanemuise teatri «Meister ja Margarita», mida teatri kodulehel tutvustatakse kui tantsu ja draama sümbioosi, mustkunsti, piiride paljusust ja paigalpüsimatust – kokkuvõtlikult kui visuaalset lavastust.

Tõepoolest, «Meistris ja Margaritas» on rakendatud nii tantsu- kui ka draamatruppi ning sündmuste edastamiseks kasutatud mitmesuguseid sõnaväliseid vahendeid: pantomiimset, veidi «kurttummade keelt» meenutavat liikumist, abstraktset tantsu ja argielulise liikumise groteskiks moonutatud teisendusi, videokujundeid.

Kõlab suurejooneliselt, kuid tegelikkus on mõnevõrra nukram: kogu lavastus jääb pelgalt romaani olustikulise ja armastusliini ümberjutustuseks laval, üksnes punktiirina on esitatud – kas ajastu religioonileigust arvestades? – Ješua ja Pilatuse liin. Aga kui lavale tuua 1930. aastate elu Moskvas, siis tekib paratamatult küsimus, miks on see vajalik praegu, mida ütleb see tegelikkus Eestis aastal 2015. Sellele lavastus vastust ei anna.

Teine kitsaskoht on see, et kuigi lubatud on visuaalsust, jääb lubadus katteta – nimelt visuaalsust selles lavastuses napib, põhiline tuleb esile sõna kaudu. See näitab ühelt poolt lavastusmeeskonna suurt aupaklikust Bulgakovi teksti vastu, mis on vaieldamatult rikas ja mitmekihiline, kuid loetuna hoopis kujundlikum kui lavalt kõlades; ja teiselt poolt kumab läbi sõnavälise umbusaldamine või kartus – nii liikumine (nt Berliozi ja Bezdomnõi vestlus tiikide ääres enne Wolandiga kohtumist) kui ka videokujundus (nt Margarita nõialennus Moskva kohal) on üksnes verbaalse sõnumi saatja või illustreerimine, mitte aga verbaalsega konkureeriv iseseisva kommunikatsiooniväljaga keel.

Kõige enam on liikumist – eelkõige argielulist võimendavalt karikeeritult ja groteskselt – kasutatud kabareejuhtkonna Rimski ja Varenuhha ning julgeolekutöötajatega seotud situatsioonides ning loomulikult Saatana ballil, kasutamata on jäetud hulgaliselt võimalusi, mida saanuks tantsuliselt (või visuaalselt video või filmi abil) lahendada, nagu terve kabaree-etendus (mis on lahendatud pelga romaani illustratsioonina) või Meistri ja Margarita kohtumine (mida nüüd kuuleme Meistri pika monoloogina), kui nimetada vaid mõnda.

Kohati tekib kuuldemängu tunne ning rohkem kui üks kord tabad end mõttelt, milleks mõni pilt on lavale toodud: tempo vajub mitmel korral sohu, kusjuures näitlejatele on raske midagi ette heita, sest üksiku stseenina asi toimib, kuid pildina tervikus mitte. Ka Saatana ball – alati põnevusega oodatud sündmus – jäi pärast külaliste groteskset lavaaugust välja ja trepist üles ronimist kahvatuks ning kuigi hilisem Sviridovi «Valsi» saatel keerutamine oli iseenesest meeldiv vaatepilt, ei olnud selles midagi olukorrale omast.

Ka lubatud mustkunst jäi tühjaks veksliks. Oli küll veidi kärtsu ja mürtsu, st pisut tuleefekte ja paugutamist, kuid sellega asi piirduski. Sama häda oli visuaaliga: must lavakarp oli enamjaolt must ning vaid mõnel korral muutus ruum videokujunduse abil avaramaks ja müstilisemaks – ulatudes lavakarbist välja saali ning tekitas viivuks salapärase õhkkonna. Vaid viivuks.

Kokkuvõttes jäi lavastusest nukravõitu tunne: oli üksikuid säravaid hetki, põnevaid liikumisi ja visuaalset ülevust, kuid see kõik sumbus lihtsakoelisse näitlikkusse. Etendusele kulunud kolme ja poolt tundi saab huvitavamalt kulutada – näiteks romaani lugedes.