“Mamma Mia!” Vanemuises: My my, how can I resist you?


Vanemuises esietendunud kultusmuusikal „Mamma Mia!“ virutab saalitäiele keskealisele publikule võimsa nostalgialaksu.

Arstid väidavad, et ligikaudu viis protsenti emadest ei tea, kes on nende lapse isa. See on andnud ainest paljudeks populaarseteks raamatuteks ja filmideks, aga ka menukaks muusikaliks „Mamma Mia!“, mida mängitakse enam kui neljakümnes riigis ja kõigil kuuel kontinendil.
Alles jooksis kinodes Bridget Jones`i beebi lugu, kus peategelane ei teadnud, kumb on tema lapse isa, kas vana arm Mark Darcy või värskelt kohatud ameeriklane Jack.

Samasugune jant isaduse ümber käib ka laupäeval Vanemuises esietendunud muusikalis „Mamma Mia!“, kus pulmadeks valmistuv Sophie soovib altari ette sammuda isa saatel, ent paraku pole tal aimugi, kes on tema isa ja kust teda leida. Lugu saab alguse ema päevikust, kust Sophie leiab kolme mehe nimed, kellega ema suhtles saatuslikul suvel ühel Kreeka saarel 20 aastat tagasi. Ta otsustab isakandidaadid ema teadmata pulma kutsuda ning hoogne isatuvastussaaga lähebki ABBA surematute hittide saatel lahti.

Nostalgiaks annab see muusikal ainest esimestest tuttavlikest laulutaktidest kuni lõpuni välja, mil üle vindi keeratud abbalikes kombinesoonides ja seitsmekümnendate stiilis parukates (kostüümikunstnik Gerly Tinn) astub lavale kogu lavastuse n-ö seenioride trupp, esitades ABBA ühe tuntuima, Eurovisionilt võidu toonud „Waterloo“. Enamjaolt 40+ publik, kes on ABBA laulude saatel üles kasvanud, on lõpulaulu ajaks juba toolidelt püsti tõusnud ning plaksutab ennastunustavalt hitile kaasa. See oli nii 2002. aastal Londonis Prince Edward Theatre`is, kui nägin seda muusikali esimest korda, ja täpselt samuti ka Vanemuises, mille publik ei jäänud brittidele sugugi alla: iga õnnestunud laulu eest jagati solistidele tänulikult aplausi.

2008. aastal linastus staarirohke mängufilm „Mamma Mia!“, kus mängisid Meryl Streep, Julie Walters, Pierce Brosnan, Colin Firth jt, ning tänu sellele filmile on ABBA laulud ja muusikali süžee ka nooremal publikul üsna hästi peas. Tuleb tunnistada, et see mitmeid kordi nähtud film keris muusikali vaadates kogu aeg silma ees ja segas tublisti vaatamist. Ikka võrdled ju, kas isakandidaat Andres Dvinjaninov on ikka sama hurmav kui Pierce Brosnan ja kuivõrd suudab ema kehastav Ele Millistfer astuda Meryl Streepi ülisuurtesse kingadesse. Kuidas sai siis Vanemuine ABBA-väljakutsega hakkama?

Sarrap jäeti saali
Lavastusele pole midagi ette heita. See on hoogne ja sujuv, vaimukas ning emotsioone pakkuv. Lavastaja Ain Mäeots on rakendanud osadesse parimad publikumagnetid. Kes siis ei tahaks näha, kuidas etendab Sophie ema Donna hullumeelselt lõbujanulisi sõbrannasid võrratu koomikuandega Anne Reemann (külalisena Tallinna Linnateatrist) ja särtsuv Terje Pennie. Neile kahele korpulentsele prouale antud minutite jooksul vallutas naer iga kord saali. Teises koosseisus astuvad samades rollides üles, võimalik, et veelgi hullemad püssid, Merle Palmiste ja Kaire Vilgats. Esietendusel kehastas peategelast Sophiet noor ja vähe tuntud Merili Johanson.

Lavastaja oli jätnud samas rollis üles astuva professionaalse ja kogemustega laulja Birgit Sarrapi millegipärast esietendusel publiku hulka. Nii et need, kes Birgiti pärast Tartusse kihutasid, said pehmelt öeldes petta. Merili Johanson andis laval küll endast parima, ent tema hääl ei ole paraku veel nii väljendusrikas ja võimas, kui end juba suurtel lavadel tõestanud Birgitil. Ka rolli veenvuses on Johansonil arenguruumi. Hurmuritest isakandidaatidena astusid lavale vanad kalad Andres Dvinjaninov, Hannes Kaljujärv ja Andres Mähar. Kindlasti oleks lõbus näha ka teist, mitte vähem hurmavat koosseisu – Veikko Täär, Sepo Seeman ja Tanel Jonas.

Esietenduse staar oli kahtlemata Donna ehk Ele Millistfer. Kuna kõigi laval käivate tegelaste roll on küllaltki episoodiline, on professionaalsuse küsimus, kes suudab ja tahab oma väiksest osast suure teha. Ele Millistfer tahtis ja suutis. Kõige emotsionaalsemad hetked seostuvad laval temaga. Ta on segadusse aetud emana tõsiseltvõetav ja tema lauldud laulud võiksid ABBA fänne rõõmustada (teises koosseisus esitab seda rolli Merle Jalakas). Ka Andres Dvinjaninov saab teiste suhtes edumaa, viibides, tõsi küll, teistest isakandidaaditest kauem laval, ent jättes seejuures vägagi nauditava mulje. Vaid Hannes Kaljujärv ei elanud sellesse pisut kergemeelsesse palagani päris saba ja sarvedega sisse. Miks muidu jäi tema kehastatud võimalik isa kuni lõpuni eemalolevaks ja väheveenvaks.

Kui tegemist on muusikaliga, peaks vaataja saama näitlejameisterlikkuse nautimise kõrval ka muusikalise elamuse. Sellega oli esietenduse esimeses vaatuses mõningaid probleeme. Laulmine oli kohati ebaühtlane, kord kostis üks hääl jõuliselt ja tugevalt üle teiste ja teist polnud samas eriti kuulda. Saali kostus nii mõnelgi korral ehmatavalt musti noote ja elamust peletavat kakofooniat. Näitlejate ees seisev ülesanne on raske, nagu muusikali puhul tavaks, sest kogu rolliga kaasneva rähklemise ja tantsimise taustal tuleb suuta ka puhtalt laulda. Võimalik, et helirežissöör peab edaspidi tundlikumalt jälgima, kelle häält helipuldis juurde paneb, kelle oma maha võtab, ning kuidas doseerib orkestrit, et tulemus oleks ühtlane ja professionaalne, muusikalist naudingut pakkuv. Sest kõik teavad ju peast ABBA võimsaks lauldud laule ja need ei tohi kõlada diletantlikult. Et ei jääks juurde rahvateatri maiku. Teises vaatuses selliseid probleeme enam polnud. Võimalik, et seda mahendas ka vaheajal joodud klaasike šampanjat.

Vanemuine on teinud oma muusikalidega imet. Maailmas on vähe teatreid, kes on saanud litsentsi kahele ihaldatud muusikalile – „Ooperifantoom“ ja „Mamma Mia!“. Mõlemad on selle žanri tipud ja isegi Vanemuise muusikalide „ristiisa“ Paavo Nõgene ei tea maailmas ühtki teist teatrit peale Vanemuise, kus need etendused on korraga mängukavas. Nii et minge ja nautige hoogsat ja lõbusat „Mamma Miat!“, kui teil õnnestub sinna pilet saada. Tsiteerides Andrus Kivirähki raamatukangelast Vooremäed tema kultusteoses „Maailma otsas“: „See on suurepärane etendus. Saate nutta ja naerda.“

epl.delfi.ee, 27.11.2016