Ma pole rassist, kuid….


Rootsi kirjaniku Kristian Hallbergi 2014. aastal valminud näidendi varjatud rassimist ja iseenda paremaks/õigemaks pidamisest seadis kirurgikäega Sadamateatris lavale Andres Noormets. Napilt üle tunni kestev lavateos esitab ebamugavaid küsimusi: kas me tõesti oleme nii sallivad, kui arvame? Millal saavad meist võitu eelarvamused? Kas oleme ikka puhtad teistsuguse nahavärvi/keele/usutunnistusega inimeste automaatse lahterdamise süüst? Ausate vastuste asemel eelistaksid paljud uskuda pilti, mille nad iseendast on loonud. Nii teeb ka «Suluseisu» peategelane K. 

Kristian Hallberg tunnistab kavalehel, et näidendi kirjutamiseks sai ta tõuke isiklikust ehmatusest. Nimelt oli ta 2011. aastal Norras Utøya saarel toimunud terrorirünnaku ajal parasjagu koos pojaga teel Legolandist koju, kui isa saatis talle juhtunu kohta SMSi. Hallbergi esimene mõte toona oli, et rünnaku taga on Al-Qaeda. «See spontaanne mõte pöördus peagi häbiks,» tõdes Hallberg.

Ummik

«Suluseisu» peategelasteks on keskealine keskklassi kuuluv valge mees K., tema ema ja lasteaiaealine tütar Lee. Näidendi tegelased on rootslased, kes käivad Taanis turismireisil ning saabuvad samuti parasjagu just Legolandist koju, kui Stockholmis plahvatab pomm. Mõtlematult teatab isa niigi hirmunud tütrele, et terrori taga on Al-Qaeda, laps teeb sellest aga omad järeldused.

K. on taimetoitlane ja aktiivne rassismi vastu võitleja. Ta usub, et seisab salliva ja avatud maailma eest, ning soovib kogu hingest, et teistsuguseid ei võetaks Rootsis vastu rassistlikult. Kui aga Leel tekib tüli sisserändaja taustaga mängukaaslasega, siis peaks K. enda kohta midagi teada saama. Aga ta ei taha tõde näha. Ma pole rassist, kuid…. seda lauset tegelikult Sadamateatris ei kuule, ent mõtet küll.

K. on hooliv ja armastav isa, ema armastusest ja hoolitsemisest välja rabeleda sooviv mees (millest annab tunnistust ka üksindusest tingitud klammerdumine), kes usub, et just tema suudab maailma paremaks muuta. Kõiki K. otsuseid ja tegusid saadab siiras usk, et ta teeb ja tahab head.

Ent vastuolu südame ning sellega, mida tema enda arvates arvama ja tegema peaks, lisaks eraeluline kriis (K. elab naisest lahus ning ei suhtle oma isaga) viivad pingeteni, mis peavad paratamatult lõppema suure pauguga.

Maailma kokku varisemise süüdalasena ei näe K. iseend, vaid ema, kes tänu hingematvale armastusele andestab, mõistab, hoolib ning leplikult kannatab. Skandinaavialikult blondi ja suurt meest K.-d mängib võrratult Margus Jaanovits, tema emana teeb suurepärase rolli Leila Säälik.

Lee lasteaiakasvatajat Janat ja lasteaiakaaslase Rašide ema mängib Maria Annus. Seega näeb lavastuses nelja täiskasvanut. Kui K. ja tema ema on uppumas omaenda hirmudesse, siis Maria Annuse kehastatud naised mõjuvad oma vaoshoitud reserveeritusega pigem mõistuse häälena. Need napid rollid on Annusel lihtsalt, kuid tabavalt loodud.

K. ja ema elukoormusele pakub suurimat kontrasti 6-aastane Lee, süütu ja usaldav tütarlaps (Hallbergi näidendis on Lee poiss). Kärt Tammjärv mängib last suure põlemisega, õigemini Tammjärv ei mängi, vaid ongi 6-aastane õrn tüdruk, kes oma isa ja vanaema jumaldab. See, kuidas näitleja Leena oma isa sülle poeb või häbelikult maha vaatab ning kohmetult huult närib, on imetlusväärne.

Valge maailm

Lee riided on lumivalged, tema naeratus, viha ja kurbus võib olla küll lapsele omaselt isekas, kuid tema südametunnistus on puhas. Ka Lee isa ja vanaema rõivad on valdavalt valged, väikeste lisanditega – täiskasvanute hallikates-sinakates toonides jalatsid või kampsun näivad sümboliseerivat pisut määrdunud hinge.

«Suluseisu» lavakujundus on ülimalt minimalistlik ning skandinaavialikult valge. Kohti näib, et tegevus ei toimugi mitte lasteaias, hotelli restoranis või peategelaste kodus, vaid hoopiski taevaväravate ees. Seda muljet toidab Marika Barabanštšikova tegelaskuju H. Naine, kel kaitserüüna on seljas nähtamatuks tegevad mustad riided ning kilbiks pult ja kiivriks ninale lükatud prillid.

H.-l on õigus peatada elu, panna maailm pausile ning esitada küsimusi – kus sa oled, mis sa teed, miks sa seda teed. H. teab tulevikku ning seega ka kõiki vastuseid. Küsimisi ja vastuseid ei vaja H., vaid need, kelle elu hetkeks peatatakse ja kes peavad H.-le otsa vaatama ning vastama.

H. ruumiline nihestamine, tema asetamine publiku sekka ning teistest tegelastest eemale, lausa paar sammu kõrgemale, on Andres Nooremetsa lavastajakäekirjale omane võte. Kuid kes on see H.? On ta jalgpallikohtunik, K. eksnaine, jumal, südametunnistus või hoopis keegi muu? Sellele küsimusele lavastus vastust ei anna. Just see õhku jääv küsimus on «Suluseisu» suurim miinus ja vähendab mõjuvust, sest vaatajana ei näe ma H.-le põhjendust, miks ta on ja kes ta on.

«Suluseis» on Vanemuise ja Andres Noormetsa täistabamus, see on õige tekst õigel ajal. Boonuseks suurepärased rollid ja maitsekas lavastus.

Postimees, 04.12.2016