Kuidas teha head lasteteatrit?


Aasta lõpp on lastelavastuste tipphooaeg, mil nagu võluväel ilmub välja pool kogu lasteteatri aastasaagist. Kui aastas jõuab lavale kokku umbkaudu 50 uut laste­lavastust, siis aasta kolme viimasesse kuusse jääb neist tubli veerandsada – ja sedagi ainult suuremaid professionaalseid teatreid-truppe arvestades.

Loomulikult on põhjuseks lihtne rehkendus: enne jõule tuuakse laps­kliendid kohustuslikus korras klasside ja bussitäite kaupa teatrisse. Teater on saanud tänapäevaseks kirikuskäimiseks, kohustuslik element jõulutunde loomisel. Seetõttu on iga korraliku trupi aastaplaanides märgitud „jõulukas“ isegi enne, kui idee, tekst või tegija teada.

Lasteteatri tase on aasta-aastalt siiski tõusnud ja jõudnud üllatavalt heasse seisu. Täheldada võib viit suuremat suundumust:

1. Eelmisel aastal ei hakanud silma ühtegi piinlikku päkapikulavastust.

2. „Jõulukate“ asemele on tulnud otsingulised „talvekad“, muinasjutud või lihtsalt hea teater, mida soovitaks ka suurtele (seda enam, et etendused on lühikesed ja värvikad).

3. Esiletõstmist väärivast kümmekonnast „lastekast“ on seitse teinud noored lavastajad (vanuses 23–36 eluaastat) ja kaks lavastust kogenud meistrid.

4. Eelmisel aastal haaras lasteteatri ohjad Tartu. Ühtäkki sündisid tugevad tööd Vanemuises, Tartu Uues teatris, Karlova teatris ja Viljandi teatritudengite asutatud Mustas Kastis. Lisaks suvelavastused Tartu seikluspargis ja Teatri Kodu hoovis.

5. Siiski ei tohiks lastelavastuse sildi all müüa täiskasvanuteatrit lihtsalt sellepärast, et suve- või jõuluaegseid reflekse ära kasutada. Silma torkasid markantsed juhtumid, kui sihtrühmaks oli märgitud „alates viiendast eluaastast“, ehkki loo tõsidust arvestades mõistavad seda heal juhul teismelised ja täiskasvanud. Nipp, mis teatri turundusosakonna silmis on ilmselt kaval, tekitab saalis korralikku segadust.

Üldpildina tundub siiski, et enamik tegijaid küsib endalt ausalt: kuidas teha head teatrit? Näiteid võib tuua mitmeid. Leino Rei meisterlik varjuteater „Tähelaps“ Karlova teatris. Või Siim Angerpiku „Lumeilm“ Tartu Uues teatris, kus villaste sokkide ja kampsunitega tegelased meisterdavad paberist talveelu paroodia.

Aga ka Sander Puki meisterlikult süsteemne hingekriipiv lugu 12aastasest poisist, kes on sõjas kaotanud vanemad ja otsib õde. Kõik „Mustkunstniku elevanti“ Nukuteatris näinud tuttavad tunnistavad, et etenduse lõpp paistis läbi nutu akvarelne.

Kooliteemaga tegeldakse mitmel pool: teismelistele teeb tujuteraapiat ZUGA „meeleKolu“ Sõltumatu Tantsu Laval ning kooli kodusõda käib VAT-teatris – „Müller peab lahkuma“.

Loomulikult ei saa märkimata jätta Priit Võigemasti hittkomöödiat „Kummi-Tarzani“ ainetel Von Krahli teatris, ehkki seda on juba kõvasti kiidetud ja etendused välja müüdud. Noorte koomikute kvartett eesotsas Tõnis Niinemetsa ja Priit Piusiga pillub publikule nalju „otse näkku“. See on parim viis kukutada kooli­kiusamist.

Vabal Laval annab visuaalteatrilavastaja Helen Rekkor uue tähenduse poliitilisele märksõnale „Süüria“. Ta läheneb „Süüria rahvalugudele“ ajaloo ja kultuurimärkide kaudu, pikkides pikantsed suhted bütsantslikesse värvidesse.

Paljulubavad on ka Ugala ja Endla „talvekad“: verinoore lavastaja Ringo Ramuli „Võlur Oz“ ja ennast juba tõestanud Laura Metsa „Alice imedemaal“.

Mart Kompuse ja Liina Keevalliku tandem tõi detsembris välja kaks lavastust: „Punane õhupall“ teatris NO99 ja nukulavastus „Sula“ Särevi teatritoas. Esimesest jääb kummitama kollaste kummikutega vanamees Konrad, kes seisab hämaral laval punktvalguses ja elab läbi kohmetut noorusnostalgiat. Kunstnikutöö on tugev ja kontseptuaalne, pakkides staatilise tegevuse joonisfilmi ja diapositiivide esteetikasse. Kuid ka Kompuse-Keevalliku teine töö – nukumäng norra kirjaniku Tarjei Vesaasi novelli „Sula“ põhjal – tõstatas küsimuse, kui palju saavad sellest aru lapsed? Lisaks kassipoegade teemale võtab „Sulas“ korralikud mõõtmed ibsenlik suhtedraama ja kristlik patuparadigma.

Siiski võib tuua mitmeid näiteid ehedatest ja peaaegu ideaalsetest „lastekatest“, mis mõjuvad otseselt väikestele.

Üllatuslikult on oma elu esimese lavastusega kümnesse tabanud noor näitleja ja laulja Priit Strandberg. Tartus Teatri Kodus mängitava „Aino ja Haldja“ esimene trump on omakirjutatud muinas­jutuline näidend, mis võib tunduda popurriina haldjajuttudest, „Harry Potterist“, „Väikesest printsist“ kuni Uusbergi „Karjäärini“ välja, kuid võtab relvituks oma lihtsa ja loomuliku dialoogiga. Leidliku süžeekäiguna hakkas silma, et haldjas peab kõigepealt ületama omaenda kõrgusehirmu, et võluväge saavutada. Lavastuse vägi tuleb välja näitlejatöödes: Karl Laumets mängib hüperaktiivset haldjat ja Marian Heinat salapärast tüdrukut. Liikumine venitab ruumi suureks. Heli ja valgus lisavad müstilist münti.

Teine näide on atmosfääriteatris jõudsalt tuure koguva Kati Kivitari „Sipsik ja vana aja asjad“ Estonia kammersaalis. Juba nelja aasta tagune „Pokude aastaring“ ehitas Estonia talveaeda korraliku pokumaa. Nüüd jalutab Sipsik kammersaali catwalk’il ning demonstreerib nõukogudeaegset pudipadi ja elukorraldust. Viieaastastele eksootika, 40aastastele retro ja nostalgia. Andero Ermeli ja Külli Teetamme eluline mäng haarab kaasa ja julgust kogunud lapsed annavad lõpuks poole „kontserdist“. Lausa kahju hakkab, et etenduse alguses keelati lastel käsi catwalk-lavale toetada, sest sellel mänguplatsil sünnib just laste osavõtmisel suur pidu.

Paradoksaalselt on tekkinud olukord, et klassikalisi „jõulukaid“ ei ole, aga mängukava järgib forsseeritud aastalõpu ja tühja aastaalguse formaati. Mitmeid siinmainitud lavastusi jaanuari-veebruari mängukavas enam ei ole. Mis on viga. Kvaliteetset lasteteatrit võiks mängida pikemalt. Sest näha on, et tegijad rühivad, kes varju- või atmosfääriteatri, kes komöödiaõhtu, tujuteraapia või omakirjutatud muinasjutu stiilis, teatri Püha Graali poole.

Sirp, 13.01.2017