Kui minevik koputab uksele
Sadamateatris saab näha Vanemuise lavastusena psühholoogilist draamat kokkusobimatutest maailmavaadetest ja armastusest selle kiuste. Roosamannase romantika asemel koorub aga lahti tõsine lugu petmisest, süüst ning kunagiste valikute tagajärgedest.
Ühel kõledal sügisõhtul astub Kyra (Maria Annus) korteri avatud uksest sisse Edward (Karl Laumets), kelle isaga on naisel ühine minevik. Samal õhtul jõuab naise tagasihoidlikku korterisse ka kõnealune mees Tom (Tõnu Oja).
Kohmetud ümbernurgajutud viivad üha lähemale külaskäigu tegelikele põhjustele ning hakkab selginema Tomi ja Kyra mineviku ühisosa. Võib arvata, et alguses oli armastus, siis tulid erimeelsused ning juhtus midagi, mis nende teed lahku ajas. Kunagine paar asub nüüd teineteise tehtud ja tegemata tegusid analüüsima ning otsib võimalusi edasiseks.
Lõhnav pastaroog
Kyra, kelle ümber kogu lugu keerleb, jääb etenduse vältel pigem kuulaja positsiooni. Ilmselt on õpetajana töötamine arendanud tema oskust juhtida vestluspartnerit suunavate küsimustega ennast avama, nii et tema enda isiklikud tunded jäävad peitu.
Oma ärrituse mehe väljailmumisest suunab Kyra kirglikult toidutegemisse. Laval hakkab valmima päris pastaroog, mis toob lõhnabuketi ka publikuridadesse. Kuid nii nagu jääb poolikuks toiduvalmistamine, ei tekita ka naise eluvalikud mehes mõistmist.
Tom seevastu tunneb end Kyra armetus kodus üha mugavamalt. Ta räägib oma ärist ning kritiseerib möödaminnes naise materiaalset viletsust. Selle kaudu ilmneb ka nendevaheline ebavõrdsus. Selle taga on Kyra sõnul tema missioonitundlikkus teiste aitamisel, mida Tom peab tema vaimsete võimete raiskamiseks.
Mehe ja naise nägelemisest tuleb välja, et mõlemad näevad teineteise elu ja vastuvõetud otsuseid oma perspektiivist. Nad toovad teineteise enesekesksusesse uusi ebameeldivaid nurki, mida kumbki kuulda ei kannata.
Seda pingelisust tasakaalustab tegelaskujuna Tomi poeg Edward, kes püüab tallegi väljakannatamatuks muutunud olukorda lahendada lihtsal ja südamlikul moel. Ta täidab Kyra viletsas kodus naise kõige lihtsama ja praktilisema soovi, serveerides talle hõrgu hommikusöögi munapudru ja croissant’iga.
Närvilisus ja rahunemine
Kuigi laval on kandev element sõna, on huvitav jälgida ka tegelaste tunnete vaoshoidmise füüsilist raskust, mis kõige elavamalt avaldub Kyras.
Tema hea enesekontroll mureneb juba alguses, kui Tom helistab ukse taga närviliselt kella. Kyra jookseb sihitult mööda korterit ja loodab, et mees annab alla ja lahkub, kuid lõpuks otsustab ta Tomi siiski sisse lasta. Naise lukustamata välisuks ja tema hetkeline rahunemine pärast mehe tuppa astumist annavad mõista, et tegelikult on Tom olnud kogu aeg oodatud.
Tomi enesevalitsus kaob täiesti vaid üsna lõpus, mil tema lootus kaob, kui ta otsesele küsimusele ei saa vastust. Äkilisele vihapurskele järgneb süütunne, mida ta kohmetult varjab, kui korjab loobitud kraami oma kohale tagasi.
Seevastu jätab Edward Kyraga suheldes silmanähtavalt närvilise mulje, eriti hommikusöögi serveerimisel, kui tema ülim püüdlikkus hakkab üle minema reaalseks saamatuseks.
Karl Laumetsa mängitud pabistavalt agara noormehe puhul võib kahtlustada ka esietendusest tingitud närvipinget, kuid selline olukord on tegelase suhtes vägagi soodne.
Lavastuse näitlejate valik on õnnestunud ning psühholoogiliselt põnevat vaatamist pakuvad kõik kolm tegelaskuju. Mõtteainet annab ka etenduse lõpustseen, mis jätab õhku küsimuse, kas äsjasest õhtust ja ööst sai järjekordne mälestus juba ammu lõppenud loos või oli see hoopis uus algus.