Kirglikult algebrast ehk Klassika tagasitulek


Paari aasta eest Eesti teatris jõuliselt lahvatanud briti näitekirjaniku Tom Stoppardi buum, mis viis 2014. aasta festivalil Draama eraldi Stoppardi lavastuste kõrvalprogrammi loomiseni, ei näi veel raugevat.
Ain Mäeotsa lavastatud «Arkaadia» on selle näidendi kolmas lavaversioon Eestis ja neljas Stoppardi lavastus Vanemuises.

Paralleelselt 19. sajandi alguse ja tänapäeva Inglismaal lahtirulluv lavalugu on Stoppardi käekirjale omaselt mõttetihe ning temaatiliselt laiahaardeline, süvenedes võrdväärselt nii matemaatilistesse probleemidesse kui maastikuarhitektuuri, säilitades seejuures teravmeelse humoorikuse ja tugeva seksuaalse pingestatuse. Ajal, mil nüüdisteatri olulisteks märksõnadeks on postdramaatilisus, füüsilisus ja näitlemise asemel etendamine, mõjub «Arkaadia» tagasipöördumisena kõige klassikalisema psühholoogilise sõnakeskse teatri juurde, mis nõuab võrdselt põhjalikku süvenemist nii näitlejatelt kui ka vaatajatelt. Stoppardi näidendit ei ole asjata selle esmaettekandest alates meistriteoseks tituleeritud: see põimib mänglevalt võrdsel määral humanitaar- ja reaalalade metodoloogilisi ning sisulisi küsimusi, nagu lord Byroni eluloolised faktid või Fermat’ teoreemi võimalik tõestuskäik, mõjudes oma mitmekihilisuses kui romaani lugemine. Segunevad detektiivilugu ja suhtedraama, kõrgkomöödia ja tragöödia. Vaatajatele näidatakse ühte varianti ajaloo konstrueerimisest, katkendlikele allikatele tuginevat minevikusündmuste visandamist ning teisalt nende ajalooallikate tekkelugu koos oluliste materjalide hävimisega.

Eneseimetlus ja geniaalsus
Kõige mõjusam on Bernard Nightingale’i (Karol Kuntsel) ja Hannah Jarvise (Piret Laurimaa) kirjandusuurimuslik mõõduvõtmine kui üks lavastuse keskseid sõlmkonflikte. Selles põrkuvad kahe vastandliku isiksuse ambitsioonid.
Elavaloomulise Nightingale’i aferistlik edujanu on kantud kreedost «publitseerida!», längusõlgse Jarvise emotsionaalselt osavõtmatu ja mõnevõrra aspergerlik natuur jääb truuks tõestuspõhisele lähenemisele. Nightingale’i ja samuti Ezra Chateri (Sten Karpov) enese-imetlusse kalduvad karakterid näitavad ilmekalt inimloomuse verbaalse pai ihalust, mis on mõlema tegelase moraalitunnetusega pöördvõrdeline. Teine oluline duo on 1809. ja 1812. aastal tegutsevad teismeline peretütar Thomasina Coverly (Jaanika Arum), kelle oma ea kohta erakordsed intellektuaalsed võimed pakuvad tegevust hilisematele uurijatele, ja tema sarmikas, naistegelaste seas menukas koduõpetaja Septimus Hodge (Priit Strandberg). Vaatajad saavad kahe võimeka ja ambitsioonika noore eluteest teada rohkem kui tegelased ise, mistõttu sugenevadki draamasse tragöödiajooned.

Võluv vaade lõpmatusse
Lavastus on originaalitruu teksti kõrval ka kujunduslikult (Kristiina Põllu). Kahel pool seinte ääres kõrguvad raamaturiiulid ja lava keskel paikneb suur kirjutuslaud, millele kogunevad esemed mõlemast tegevusajast. Riiulite ülaosa värvub sujuvalt valgeks, nagu lasuks neil sajanditepaksune tolmukord. Alumised riiulid on tolmust puhtad, neile toetuvad raamatud on juba läbi uuritud, ent materjali on rohkem kui võimalikke uurijaid. Kõrgusesse hajuvad riiulid ning lavasügavuse tühi pind, mida ääristavad selged peegeldavad pinnad, mõjuvad pitoreskselt, kui laenata sobivat sõna tegelastelt. Seejuures ilma irooniata, rohekas valguses veidi veealust maailma meenutav vaade igavikku oli tõesti võluv.