Erika Fischer-Lichte on oma teatrianalüüsi meetodite väljaarendamisel võtnud aluseks etenduse põgususe. Erinevalt visuaalkunsti materjalis vormistatud teosest, mis on säilitatava artefaktina alati kättesaadav vahetule analüüsile, on etendus olemas vaid performatiivse protsessi kestel.

Rekvisiit konstantse materiaalse objektina sarnaneb seega mõneti kunstiteosega ja nii peaks seda olema mugavam tabada. Kuid etenduse performatiivse protsessi ühe elemendina on ta vaadeldav ikkagi ainult koos etendustervikuga. Samas asetub raamat etenduses paljudesse seostesse, mistõttu tema tähendus muutub ambivalentseks — nagu ready-made’i duchampilikus kunstiteoses.

Käesolev essee püüab jälgida ja analüüsida raamatu esinemisvorme selles lavastuses, võttes arvesse semantilist ja performatiivset dualismi ja vastastikust tingitust ning üritades ka fenomenoloogilist tajuplahvatust. Ma ei vaatle raamatut mitte lihtsalt rekvisiidina, vaid „Põlenud mäe” peategelasena tema erinevais füüsilisis ja vaimseis pingutusis, püüdes teha seda fenomenoloogilist laadi süvenemisega. Võtan paralleeliks näiteid ka kaasaegse kunsti väljalt.

Raamatu filosoofilised ja semiootilised sooritused

„Põlenud mäe” lavastus algab paljukordse ontoloogilise tõdemusega: raamatud о n. Esimese pildi avangus esitab raamatud päranduseks saanud Mari (Ester Kuntu) Indrekule (Jaanus Tepomees) pika loetelu ruumidest, kus raamatud on: „Neid on kõikides tubades. [ ] Igal pool.”

Abielupaar on tulnud Mari vanaonu korterit üle vaatama ja otsustama, mida päranduseks saadud raamatutega ette võtta. Mari loetleb erinevaid institutsioone ja asutusi, kuhu ta on raamatuid pakkunud, kuid: „Neil on olemas”. Järgneb aksioloogiline vastasseis. Indrek: „See on saast”.

Ja veel kord rõhutades: „Oleks see koer või kass, siis jah, palun… las elab meie juures, ikkagi elusolend, võtab vähe ruumi. Aga need — need on igavesed.”⁴ Teises pildis jõuab kohale Professor (Aivar Tommingas), kes omakorda tõdeb, et raamatud on: „Tüüpiline kahekümnenda sajandi teise poole kodune raamatukogu. Siin on olemas praktiliselt kõik, mis sel ajal lugemiskõlblikku ilmus [ ] kõik see о n isiklikuks tarbeks.” Ka Professoril endal on kõik need raamatud olemas.

Ka lavastuse ruumis ehk vanaonu imaginaarses korteris on peamine element raamat, lavaruumi markeerivad köiteid täis raamaturiiulid. Raamat on hõivanud ka publikualal kõik istekohad ja näib keelduvat kuulumast vaid etenduse fiktsionaalsesse maailma. Raamat on ainsaks objektiks, millega kõik etenduse tegelased ka järjepidevalt suhestuvad nii sõnas kui teos. Raamatud on kõikjal. Parafraseerides Anne Ubersfeldi kuulsat näitleja definitsiooni: „Raamat on selles etenduses kõik. [ ]

Ta on etenduse lihalikkus, nii vaataja kui näitleja nauding. Ta on ümberlükkamatu kohalolek (presence) ise”.⁵

Teatrisemiootilisest aspektist kuulub raamat rekvisiidina n-ö vaikivate ehk visuaalsete märkide hulka. Sünkroonis keskkonda markeeriva ajahambast puretud mööbliga on ka raamatud (ja isegi ruumis toimetavad tegelased) harilikud, tavalised, silmatorkamatud — nii koloriidilt tagasihoidlikud, pigem mittevärvides, kui ka vormilt ja suuruselt (ja kasvult) keskmised, ühetaolised, hoidudes formaadilt ja seeriate kaupa kokku.

Apetiitsemaid, silmatorkavaid, uusi, kaasaegses värvikirevas disainis köiteid siit ei leia. Sellist seisu saaks tõlgendada aegumisena, vananemisena, minevikulisusena. Ehk siis on raamatud selles lavastuses märk aja möödumisest. Aja kadumisest.

Ent kas on võimalik ka vastupidine tõlgendus, et need kulunud raamatud on märk aja kestmisest, jätkumisest? Indrekul on alati kiire, kuigi tema aeg ei kulu raamatute lugemisele. Vastandtegelasel Professoril on see-eest aega küll, ta on оma aja peremees. Ka armastajapaar Flavio (Reimo Sagor) ja Isabella (Kärt Tammjärv) suhestub ajaga vastandpositsioonidelt — Flavio kohtab Isabellat minevikus, ennemuistsetes juttudes, Isabella sõna lendleb tulevikku, pärastmuistsetesse juttudesse. Raamatu kui märgi tähendus võngub neile binaarsetele vastandustele kaasa, muutudes samuti ambivalentseks.

Intervjuudes toonitab Tiit Palu: „Raamatud on igavesed.”⁶ Kas lavastus tõestab, et raamatud on igavesed? Või on tegemist lavastajapoolse n-ö rohujuuretasandi kodanikualgatusega, leidmaks raamatutele funktsiooni ja väärtust muutuvas ajas? Millisele lõppjäreldusele jõuab lavastus? Millisele järeldusele jõuab publik?

Raamatu performatiivsed sooritused

Mis toimub raamatuga laval, vaataja silma all? Lavastaja rõhutab, et teemaks on „armastus raamatu vastu, mitte armastus kirjanduse vastu”.⁷ Lavastaja on leiutanud tähelepanuväärselt palju raamatuga etenduse käigus (mh füüsiliselt) juhtuvat. Oluline on tähenduslik informatsioon: kuidas see, mida ja kuidas toimetatakse raamatuga, iseloomustab raamatut ja mida see ütleb raamatu loo kohta.

Teisalt iseloomustab raamatu atribuudina kasutamine ka iga tegelast. Ja erinevalt traditsioonilisest rekvisiidist on raamat „Põlenud mäes” füüsilisel kujul alati tema ise: Professor võtab riiulilt Tuglase „Väikse Illimari”, Kapten (Riho Kütsar) Tammsaare „Tõe ja Õiguse”, ja kohe järgneb ka selle raamatu etteaste.

Nagu nukuteatris: raamatud on nagu nukud, mida näitleja mängitab. Konkreetsed raamatud osalevad iseendina etenduse performatiivses protsessis, etenduse nii-olus (das So-Sein)⁸. Nn performatiivset pööret teatris on põhjendatud muu hulgas ka ,,1990-ndail ilmnema hakanud tüdimusega keelelisest pöördest, mille mõjul on taas tärganud huvi tekstide kõrval ka tegemise (suhtluse ja praktikate, kehalisuse ja kogemuse) vastu”.⁹ Pingestatus tekib just sellest, et raamatut kui keelelist fenomeni esitletakse hoopis praktilise tegevuse kaudu.

Alljärgnev pole ilmselt ammendav loetelu viisidest, kuidas raamat „Põlenud mäe” etenduses kohal on. Raamatut loetakse kas vaikselt ja süvenenult omaette või siis valjusti teistele esitades, deklameerides, ette lugedes, lugemisoskust (või selle puudumist) demonstreerides, silmitsetakse, vaadatakse üle, sinatakse, puudutatakse, uuritakse, korjatakse kokku, pillatakse maha, visatakse, loobitakse, suisa virutatakse käest, paigutatakse ümber, tassitakse, taritakse pakkidena lisa, võetakse riiulist ja asetatakse tagasi jne. Raamatule on suunatud ka (mitte) mõistmine, (valesti)tõlgendamine, selgitamine, soovitamine, kuulamine jms aktiivsed tegevused.

See kõik seostub raamatutega üpris tavapäraselt. Siiski on etenduses kaks erilist stseeni ja kaks erilist tegelast — Isabella ja Flavio, kes hetketi tunduvad elustunud raamatutena. Peitusemängustseenis, mis leiab aset etenduse alguses, varjub Isabella teda taga ajava Flavio eest maailma atlase taha. Millegi/kellegi otsimine ja atlas on vastastikku ruumisemantilises seoses. Näidendi kontseptsiooni seisukohalt võib stseen (üldisemalt) viidata raamatus peituvate teadmiste potentsiaalile lugejat aidata/kaitsta.

Stseen oleks hoopis teise ja spetsiifilisema sõnumiga, kui Isabella peidaks end näiteks kunstialbumi taha. Teises, n-ö pallimängustseenis lennutavad Isabella ja Flavio vastastikku raamatuid (ja püüavad kinni). See võib olla pingelise vaidluse, kuid ka hea kontakti ja teineteisemõistmise või siis selle poole püüdlemise, heitlike ja kirglike suhete kujund.

Kõne/jutustuse vahendusel saab raamatule osaks suvilasse viimine, põletamine, lõhkumine/kassipiltide väljalõikamine, parandamine, raha peitmine, aga ka kirjutamine, laenutamine, ostmine, allalaadimine… ja diagonaalis lugemine. Kõrvutusest raamatu reaalajalooga puuduvad aga entartete-tuleriidad, tselluvillastumine, peitmine, varjamine, tsenseerimine, teksti toimetamine, samuti raamatu lugemise võimalusest ilmajäetus, sellest võimalusest unistamine.

„Põlenud mäes” keskendutakse ikkagi raamatute lugemisele — kõige raamatupärasemale tegevusele maailmas. Raamatuid loetakse kindlasti rohkem kui neid kirjutatakse/luuakse või ka purustatakse/hävitatakse. Professori kuju osaks on aidata näha lugemist kõige loomulikuma tegevusena maailmas.

Erinevad lugemisviisid defineerivad tegelaskujusid, kuid iseloomustavad ka raamatuid — millise lugemisviisi üks või teine raamat tingib. Homerost tuleb vastavalt heksameetri reegleile deklameerida, telefoniraamat eeldab alfabeedi alusel numbri otsimist. Mitte iga raamat, eriti ilukirjanduslik, ei eelda telefoniraamatulikku toimimist.

Kuid Tiit Palu keerab näidendi käigus selle loogika pea peale: tegelased asuvad kõigi nende erinevate raamatute suhtes rakendama ühte ja sama suhestumismeetodit — otsimist! Millele see metafoor osutab? Võimalik, et see viitab uutele lugemisviisidele. Kuid mitte ainult. Lisaks on ka otsimisobjekt paradoksaalne: otsitakse põlenud mäge.

Raamat põleb

Tegelased on vaid osaliselt tegelaskujud, kel igaühel oma karakter; rohkem on nad statistid, nende tegevuse kaudu saab raamat võimaluse end avada. Just siinses punktis tabab esseed fenomenoloogiline pööre! Tee on avatud ilmutusele. Näitleja tegevus laval, tundub, ei seisne pelgalt lugemise kui sellise etendamises, vaid ennastunustavas raamatute lugemises, uurimises, nautimises, vaidlemises nende üle, üksteisele avastatu ettekandmises, üksteisega jagamises. Süttib ka publik.

Maakera atlas lavastuse esimesest pildist aimab märku, et lugemistoad levivad üle maailma. Või ehk siiski, tagasihoidlikumalt, et kõik need probleemid esinevad ka mujal maailmas — käivitunud on ülemaailmne hääbuvate kommete tugitõuketoetus. Või tähendab see hoopis, et raamatuid lugedes sooritatakse mentaalseid ja emotsionaalseid rännakuid?

Lavastaja räägib intervjuus „reisidest, mida lugedes on võimalik teha”, „reisidest iseendasse”.¹⁰ Etenduses saab näitlemisest lugemine ja lugemisest reis. Reis, mis ei tohi lõppeda.

Tegelased süvenevad raamatusse. Nad sisenevad raamatusse. Raamatust saab uks. Kas näitleja, kes on sisenenud raamatusse, on lahkunud lavalt? Lahkunud lavareaalsusest? Vana mees, Mari vanaonu (Raivo Adlas) on lahkunud teispoolsusse, kuid lavareaalsuses on ta endiselt kohal. Lavareaalsus. Raamatureaalsus. Raamat ületab siinse ja sealse maailma piiri.