„Jevgeni Onegin” – väärt solistid ja nutikas lavastus


Dmitri Bertman on toonud Eesti muusikateatrisse hulganisti värskust. Sedapuhku on Bertman taastanud vanast ajast pärit lavastuse ja äratanud Vanemuise väikses majas ellu sellise „Jevgeni Onegini”, mida etendati 1922. aastal Stanislavski häärberi kammerlaval.

Bertman flirdib veidi retrolikkusega, visuaalsed kujundid ja üldine lavakultuur on heal tasemel. Arvatavasti on Stanislavski misanstseenist tähtsam lauljate individuaalsus, mis mängib kaasa rollide loomises. Kui Linus Börjessoni lauldud Jevgeni Onegin mõjus idüllilises mõisakeskkonnas ebaloomuliku ja võõra tulnukana, siis selles peitub lavastuse põhiline rõhuasetus. Tugev sarm, hea välimus ja armastajale kohane baritoni mahe tämber liitusid Oneginis trotsiga teha kõik vastupidi, kui peaks. Georg Otsa on nimetatud unelmate Jevgeni Oneginiks. Võlu poolest on siis Börjesson nagu Ots, kuid tema tõlgenduses on Onegin alati vale mees vales kohas ja selles peitubki tema traagika.

Maria Fontosh kordas Stockholmi kuninglikus ooperis lauldud Tatjanat võrratu vokaalse saavutusena. Eriti orgaaniliselt ja suure mõttetihedusega mõjus tema esitus teises pildis, kus Stanislavski järgi n-ö nikerdamine võis kaasa aidata armunud neiu vokaalsele eneseavaldusele. Huvitav küll, mujal tundusid kunagise teatrikorüfee rõhuasetused tihti vanamoodsad, tänapäeval oskavad lavastajad (ka Bertman) ooperipartituurist rohkemat lavale võluda.

Hästi jagatud rollid

Lenski ja Olga rolli täitsid Vilniusest tulnud Merūnas Vitulskis ja Jovita Vaškevičiūtė. Kui Lenski laulab Vanemuise laval enne duelli kaunikõlalise tenorihäälega oma kevade kadunud päevadest, on kõik omal kohal – väärt roll. Vaškevičiūtė Olga rolli puhul tekib kahtlus: kas pole tegu kraadi võrra rohkem karikatuuriga, kui peaks, ja kas see varjund võib tulla just lavastuse kontseptsioonist?

Eelmisel hooajal Kansallisoopperas vürst Greminit laulnud eestimaine bass Koit Soasepp tõendas, et tegemist on lauljaga, kellele on omane aktiivne ja jõuline kohalolek. Vana mehe armastusetunnistus vääris igati pikka ja sooja aplausi. Sealtsamast Helsingist pärit Merle Silmato oli väga hea njanja. Kokku kogutud solistid olid liidetud hea ansamblimänguga. Lavastusel on väga intrigeeriv teine koosseis, kus näeb peale vanemuislase Karmen Puisi Helsingis laulvat Eesti päritolu tenorit Roland Liivi. Tegu on nutikalt läbimõeldud lavastusega.

Teatris visatakse nalja, et kui rollid õigesti jaotada, on edu kindlustatud. Bertman on koostanud meeskonna, tänu millele võis ära kannatada ka Stanislavski-retro, ja see annab põhjust muusikateatri üle diskuteerida. Seegi on ooperigurmaanile präänik.