Loe

Indrek Taalmaa: näitleja on oma tööst sõltuvuses

Sakala

Indrek Taalmaa esimene teatrisaal oli sugulase kardinaga kaheks jaotatud tuba, mille üks pool täitis lava ja teine parteri rolli. Täpselt pole teada, mida nelja-viieaastane Indrek mängis, ent üht mäletab ta tänaseni: aplaus oli magus juba siis.
«Sättisin dekoratsioonid valmis ja tõmbasin kardinad eest ära,» jutustab Viiratsist pärit näitleja oma lavadebüüdist. «Eks ma esitasin midagi lasteaias õpitut või jumal teab mida, suur esinemiskihk oli igatahes sees. Ja kõik see sugulaste tähelepanu… Aplaus oli magus!»
Lavapisiku sai Indrek Taalmaa vanematelt, kes last juba varakult sageli teatrisse viisid, kuid pikaks ajaks jäi tema peamiseks rolliks publiku osa. Isegi praegu teatrilembuse poolest tuntud maagümnaasiumis, tolleaegses 4. keskkoolis käies osales ta vaid ühes aastavahetuse puhul korraldatud näitemängus.
Kui noormees pärast kooli sõjaväkke võeti ja Afganistani saadeti, jäi teater lausa püüdmatusse kaugusesse, mägede taha nii otseses kui ka kaudses mõttes.
«See on täiesti võõras keskkond, satud paanilisse seisundisse,» püüab Indrek Taalmaa Afganistani sõda sõnadesse valada. «Polnud ees- ega tagaliini, kokkupõrked olid see-eest pidevad. Meie püüdsime režiimi hoida ja nemad muudkui torkisid meid, ei olnud ühtegi rahulikku päeva.»
Sageli ei taha Afganistanis käinud mehed läbielatust rääkida ning Indrek Taalmaagi ei vestle neil teemadel iga päev. Isegi sõjakaaslasega kokku saades on jutud peaaegu alati teised, kuid samas ei kipu ta neis asjus ka salatsema.
Mees on avalikult rääkinud nii pärast sõda ravi vajanud närvidest kui ka alla kummutatud alkoholikogustest, ent need probleemid on tänaseks õnneks seljataha jäänud. Ka kalestumine läheb tema sõnul enamasti üle ja aja möödudes hakkab üha rohkem veterane oma mälestuste ja seisukohtadega välja tulema.
«Sõjas võidavad alati need, kes sõdivad südamega, kellel on idee ja eesmärk,» on ta veendunud. «Kui sul neid pole, siis ei ole sa sõdur, vaid märklaud või lihtsalt loom.»

Talendiavastus Viljandi moodi

Tõsiselt sai Indrek Taalmaa teatriga tegelema hakata alles paar aastat pärast armeest naasmist. Erinevalt 99 protsendist Eesti kutselistest näitlejatest pole tal erialast haridust ja seetõttu on ka mehe lavale jõudmise viis teist laadi kui lavakunstikateedri või kultuurikolledži lõpetanutel.
Tema teatritee meenutab täitunud Hollywoodi unistust, kus näitlejaks ihkajad «maise» töö kõrvalt pisikestes komöödiaklubides üles astuvad ja loodavad, et mõni produtsent või agent neid märkab.
Indrek Taalmaa hüppelaud oli Merike Metsa stuudioteater, mis tegutses Tartu Konservitehase Viljandi filiaalis. Sinna lavastama kutsutud Ugala näitleja Leila Säälik ütles tema mängu nähes kohe: «Sinu koht, poiss, on teatris!»
«Ta oli äärmiselt sarmikas, väga meeldiva häälega ja erakordselt orgaaniline,» põhjendab Leila Säälik toonast äratundmist. «Häid omadusi oli tegelikult väga palju, kõik temas oli positiivne. Ta oli juba valmis!»
Mees ise on enda võimete hindamisel loomulikult tunduvalt tagasihoidlikum.
«Eks tuli ikka silmad ja kõrvad lahti hoida, arenguks valmis olla,» meenutab ta algusaastaid. «Näitlemine on kahtlemata õpitav, kuid annet peab samuti olema, peab olema see miski, mis paneks publiku sind jälgima. Ma ei tea, kas mul seda on. Vist on, sest seniajani olen ju vastu pidanud.»

Kutse peab olema põnev

Indrek Taalmaa esimene professionaalne roll oli Lehola Lembitu Peeter Tammearu lavastatud näidendis «Jumalad lahkuvad maalt». Sellele järgnes poolteise aasta jooksul veel neli osatäitmist Ugalas, kuni Ervin Õunapuu ja Toomas Saarepera kutsusid ta mängima ühe hooaja jooksul etendunud triloogiasse, mille nad ise olid kirjutanud.
«Nende tekstid olid nii põnevad ja teistmoodi, et lihtsalt ei saanud ära öelda,» selgitab näitleja kodulinnast Tallinna kolimist.
Pealinnahooaja järel pakkus talle tööd värskelt Rakvere Teatri juhi kohale asunud Peeter Jalakas ning Indrek Taalmaa jäigi viieks aastaks Lääne-Virumaa keskusesse, kus varem oli käinud vaid korra. Siis tehti talle ja näitlejast elukaaslasele Karin Tammarule taas ettepanek töökohta vahetada, seekord Vanemuisest.
«Algul kõhklesime, sest kes ikka tahab oma harjumusi järsult muuta, eriti, kui perre on sündinud väike laps,» tunnistab Indrek Taalmaa. «Otsustavaks saigi see, et kutsuti meid mõlemaid. Viis aastat ühes teatris on piisav aeg, keskkonna vahetus arendab näitlejat.»
Tartus on perekond elanud juba kuus aastat. Mees kinnitab, et otsest kihku edasi liikuda veel pole, kuid kui kusagilt tuleks põnev pakkumine, siis võiks asja kaaluda.
Hea väljakutse näitena toob näitleja septembris esietendunud Hitleri elu viimastest tundidest rääkiva monotüki «Adolf», mida ta mängib sügaval Toomemäe all Püssirohukeldris.
«Paljud ütlevad küll, et ma pole Hitleri moodigi, sest Hitler oli väike mees. Mis siis, et oli väike. Mängib teda suur mees. Võib-olla mängib ta ennast nii väikseks!» naerab ta.
Näitleja kiidab koostööd lavastajaga, kelleks on taas Ervin Õunapuu, ja toonitab, kui oluline on koos mõtlemine, hingamine ja üksteise täiendamine.
«Nii on vähemalt endal väga hea töötada, iseasi muidugi, mis sellest välja tuleb ja kuidas vaatajad suhtuvad,» räägib ta. «Iga esietenduse eel mõtleme, mida publik meie tööst arvab. Kui etendus ovatsioonidega vastu võetakse, siis võib selle tüki järele mõttes kirjutada ühe, nulli, nulli ja protsendimärgi.»
«Adolfile» reageerisid vaatajad just sajaprotsendiliselt.

Lava lummus

Kui Indrek Taalmaa karjääri alustas, mängis ta mõttega, et jõuab kunagi välja Broadwayle. Nüüd nendib mees realistlikult, et Eesti näitlejad ei saa piiri taha kolida juba seetõttu, et keegi ei oska piisavalt perfektset inglise keelt.
«Muidu oleks Arne Üksküla ja mõned teisedki kindlasti Ameerikas superstaarid, aga keele tõttu pole näitlejatel võimalik kusagile minna,» leiab ta. «Seepärast meil nii väike palk ongi. Muidugi võiks ka elukutset vahetada, kellu kätte võtta ja Soome ehitama minna, aga selleks armastab näitleja teatrit liiga palju.»
Ta teab küll nii mõndagi näitlejat, kes on teinekord südametäiega vandunud, et ei taha enam teatrit nähagi, kuid üsna varsti on nad aru saanud, et ei mõtle seda tõsiselt. Iga armastatud asjaga kaasnevad aeg-ajalt madalseisud, mis aitavad kõrgpunkte paremini näha.
Kuulsast lavamaagiast räägib mees samasuguse kiindumuse ja vaimustusega nagu Romeo, kes vend Lorenzole Juliat kirjeldab.
«See on sõnul seletamatu, kui tunned etenduse ajal, et publik hingab sinuga ühes rütmis, et nad on sul käes. Tunned, et nad hoiavad sind vaadates hinge kinni. Või naeravad pisarateni. Või et nad kuulavad sind hiirvaikselt. Tunned, et iga sinu liigutus jõuab filigraanselt kohale ja sa saad selle eest lõpuks aplausi. See on lummus. Tänu. Midagi suurt.»

Eluteater ja teatrielu

Ent sõltuvust tekitava teatrielu õnneliku poole kõrval on ka üsna suured miinused. Järjekordse sigaretiga žestikuleerides jutustab Indrek Taalmaa stressist, ebanormaalsest päevarütmist, alkoholist ja muudest ebatervislikest kommetest, mis elukutsega tihti kaasnevad.
Ta lisab, et näitleja töötab küll 24 tundi ööpäevas, kuid see ei tähenda, et ülejäänud elu elamata jääks. Kella 11—15 kestva prooviaja ja õhtuse etenduse kõrvalt tuleb leida aega lastele, teha lisatööd või tegelda hobidega.
«Õnneks on ka minu naine Karin näitleja ja seetõttu ajakavad klapivad,» rõõmustab mees. «Isegi kui näiteks minul on õhtul etendus ja temal ei ole, siis ta mõistab, miks mind kodus pole. Seepärast ongi nii palju näitlejate paare.»
Karin Tammaruga kohtus ta Rakvere teatris, kuhu värskelt lavakunstikateedri lõpetanud naine tööle tuli.
«Mis ma oskan tema kohta öelda…» vajub Indrek Taalmaa mõttesse. «Väga hea näitleja, väga hea naine, väga arusaaja inimene. Ma armastan seda inimest. Sellega olen ma teda iseloomustanud.»
Näitlejapaari pojad, seitsmeaastane Theodor-Villem ja kolmene Leonhard Sass pole topeltheadele geenidele vaatamata oma kardinatega kaheks jagatud tuba veel üles leidnud. Et lapsed ise suurt initsiatiivi üles ei näita, ei tähenda siiski seda, et nad üheski etenduses poleks kaasa teinud.
Kord, kui pere näitleja Marika Vaariku juures külas oli, korraldas tolle tütar tõelise improviseeritud näitemängu, milles poisid agarasti kaasa lõid.
«See oli küll põnev ja nalja sai kah kõvasti,» kiidab isa järeltulijaid. «Aga eks nad pea ise otsustama, milline tee valida.»

15.10.2005