Hoida hingelaulu
Eesti balleti grand old lady Mai Murdmaa loomingu juhtmotiiv on olnud võitlus isikupärase ja sügavalt vaimse, mõtestatud elu eest. Mõttevabaduse ja inimhinge pühakspidamine on tema teoste refrään. Selles mõttes on märgiline Murdmaa pöördumine absurditeatri kulla, Eugène Ionesco „Ninasarviku“ poole, sest kõike, mida tema kilbile tõstab, nähakse selle suuna käsituses pigem groteskivõtmes. Kas koreograaf juhib tähelepanu sellele, et praegune elu triivib absurditeatri suunas, või hoiatab massipsühhoosi, konformismi, individuaalsuse sulamise eest?
Absurditeater, mille tippteos on näidend „Ninasarvik“, tõestab Murdmaa arusaamale vastupidist: elul puudub tähendus, on vaid elu ise. Kõne ja keel on mõttetud, sest nendega ei saa õigupoolest midagi olulist edasi anda. Inimesed ei mõista nagunii üksteist ning neid võib vaadelda kui naljakaid, mingeid oma asju ajavaid, tihti automatismi kalduvaid tüüpe. Tihti puudub tegevuse, mõtte ja väljenduse vahel igasugune seos ning suhtlus ongi absurdne: igaüks elab oma maailmas ja saab elust aru vaid oma mulli piires. Nii ongi elu vaid hulk pilte või postkaarte, mõtestatusevabu kuvandeid – stseene iseeneses. Sellel kõigel puudub loogika, narratiivsus ning sõnadega ei saa niikuinii midagi edasi anda, sest inimeste vahel on võimatu tekitada ühendust. Keskkond meie ümber on pigem kui hirmuunenägu: udune, segane, kontrollimatu. Elu on farsi ja tragöödia sulam.
Rumeenia juurtega klassik Ionesco on väitnud, et „Ninasarviku“ puhul huvitas teda totalitaarsuse ja fašismi teema, ühe mõttesuuna, maailmapildi nakkusohtlikkus – selle hirmkiire kasv epideemiaks. Teda huvitas mehhanism, kuidas uus religioon, fanatism vallutab inimesed nii, et kutsub esile mentaalse muutuse. Ühel hetkel saab indiviid aru, et teised ei jaga enam tema arvamusi, ta ei suuda ennast enam arusaadavaks teha ning teda valdab tunne, nagu seisaks ta vastamisi koletistega. Või näiteks ninasarvikutega.
Murdmaa on ERMi black box’i lavale võtnud kaasa kogu oma pere. Mõlemad pojad on selle lavastuse kaasloojad – inspiratsioon ja jumalik säde on liikunud mööda veresugulaste vereringet. Nende vahel on ilmselgelt hea mõttekontakt. Koreograafi loomingu puhul on tihti tegemist tugeva autoriteatriga: tantsijad on küll kehateksti interpreteerijad ja väidetavalt proovides ka inspiratsioonisünteesis, kuid tantsuline leksika ja lavastuse filosoofiline pingestatus kannab alati stilist Mai Murdmaa firmamärki. Seekord on tegu brändiga Murdmaa perekond. Iga selle liige on oma kunsti ainuautor, kuid kokku on moodustunud ikkagi tuntavalt ainulaadne ema käekirjaga tervik.
Helilooming ja selle live-esitus on Rainer Janciselt ning kostüümid ja video Kaspar Jancise looming. Rainer Jancis on hea „dirigent“: kogu etenduse aja on ta koos tantsijatega luus ja lihas laval ning loob heli tundlikult live’is, juhatades iga liikumis- ja pildivahetusmisanstseeni kitarriga sisse ja edasi. Muusika loop’ide, kajade ja kihtide paljusus lisab koreograafiasse väärtuslikke kihte ja tasandeid. See heli ja tantsu elav sidusus, interpreetide-loojate täielik kohalolek, annab suure lisaväärtuse, taustaks Kaspar Jancise ja Andrea Guizari geomeetriline videomaastik aeg-ajalt amokki jooksvate ninasarvikuridadega.
Murdmaa koreograafikäekiri on tunda: duettides on palju nostalgilisi tõsteid, haardumisi, kõikumisi, libistamisi, kehade mängu. Laval on väike retrospektiiv tema jäljest balletiajaloos. Tegevustik on dünaamiline, tihe, järgib alusteose kirjanduslikke liine, heas mõttes illustratiivne, loo jutustamise teenistuses. Murdmaa on alati armastanud väärtkirjandust: „Karje ja vaikus“, „Meister ja Margarita“, „Don Juani mäng“, „Kuritöö ja karistus“ jne.
Murdmaa puhul on ülioluline, et „Ninasarviku“ tõukejõuks on tema kuulus filosoofiline pilk, mis viitab üldistusele, suurele pildile, nüüdisaja pulsile. See lugu võiks toimuda vabalt tänapäeva Eestis. Tegelaskujud on nagunii arhetüüpsed eesotsas humanistist Bérenger’ga, kes eksleb elu absurdsuse džunglis. Murdmaad huvitab vaba mõtte saatus. Kas loovat, individuaalsust austavat mõtteimpulssi saab tarretada ja allutada? Kas vahendiks on hirm või midagi muud? Millal minetame oma ja hakkame kaasa jooksma massidega? Kas siis, kui kõik teised teevad seda, või kui keegi, kellest väga hoolime, liigub grupiga kaasa ja me ei taha jääda üksi? Või on veel võimalusi? Kuidas see, mis esmapilgul on õõvastav, saab kiirelt vastuvõetavaks? Kas ka ninasarvikut saab ülistada tema lihtsakoelisuse ja omalaadse ilu pärast?
Igavene humanist Bérenger Matthieu Quincy, Daisy Emily May Wardi ja Jean Endro Roosimäe kehastuses jutustavad Ionesco hoiatusloo. Bérenger peab lõpuni vastu, säilitab oma individuaalsuse kõigest hoolimata. Kui kõik võõrad ja tuttavad on moondunud ta ümber ninasarvikuteks, imetleb ta oma haavatavuses ja inimlikkuses nõrkushetkel ninasarviku tugevat vastupidavat nahka. Lõpuks teeb ta aga otsuse jääda endaks ja teistest erinevaks. Daisy ei pea vastu enamuse survele, ei suuda üksinda oma identiteeti hoida. Kergem on sulanduda, massidega kaasa minna, murduda.
Lõpuvõitlus paneb Matthieu Quincy püstitama turiseise, jooksma oma elu eest, võitlema kogu keha ja olemusega, tõmbama maha ekraanilinad, kus videoninasarvikud amokki jooksevad. Saabub rahu ja vabadus muust maailmast enda äralõikamise, üksindajäämise hinnaga.
Murdmaa lavastus on õnnestunud tervik, mille algosad peavad omavahel sünergilist dialoogi. Selle tantsukeel on koreograafi võtmestilistika, kuid ka vabama tantsutehnika tuttavlik sulam. Misanstseenid on mõtestatud ja tähendustiined, tantsijad pigem jutustajatena loo edasiandmise teenistuses. Tervik on värske ja seejuures heas mõttes klassikaline Murdmaa looming – pereteater ema dominandiga.
Murdmaa hingelaul, juhtmotiiv, mis refräänina kõlab mõeldud mõtete ja tehtud tegudega koos, antakse „Ninasarvikus“ edasi üsna must-valgelt ja kohati ka plakatlikult, aga absurditeatri stilistika ja koreograafi südamevaluga see sobib. On asju, mille eest tuleb hoiatada otse, teha need meile puust ette ja punaseks. Mõelgem, mis juhtub Eestiga siis, kui kaob nauding vabalt mõelda ja ennast ka kirglikult väljendada ning me voolame vabatahtlikult maailma massikultuuri hallidesse voogudesse?