Eesti teater, mis sa teed?


Esimene lavastus oli esietenduse ajal lihtsalt pooleli, teine jättis õhku suured küsimärgid ja kolmanda ajal istusin ma, suu ammuli, sest ma ei suutnud otsustada, kas pettumusest nutta või kisada üle saali «ma ei usu, ma ei usu, ma ei taha!»

Kuid siiski ma pole kaotanud lootust ja usku, et läheb paremaks. Aega on veel kümme kuud, sama palju esietendusi on veel ees.

Aga siiski on mul praegu tunne, et mind ja teisigi teatrivaatajaid, lisaks projekti ellukutsujaid ja rahastajaid on petetud, meil on kavalalt nahk üle kõrvade tõmmatud. Sest koostööd pole, ajastuid pole. Tõsi, tegijatel on olnud ideid, nad on ajamas mingit oma asja, mis saalist vaadatuna ei kõneta.

Alati ei peagi kõnetama ja kui tegemist oleks nn realavastustega, siis ei tasuks üldse ärrituda, sest ikka juhtub, et eksperimenteerimine viib rappa või et oled vaatajana valel ajal valet etendust vaatamas. Teatril peabki olema võimalus eksida.

Aga tegemist pole repertuaariteatrite uue hooaja uuslavastustega. Vähemalt ei peaks olema.

Seepärast ei saa väidetavalt sajandi suurima teatriprojekti esimeste lavastuste lati alt läbi minekut ükskõikselt vaadata. Sest see teatriprojekt pidi olema – vähemalt mina jäin idee autoreid, käivitajaid ja tegijaid uskuma – eriline, võimas, teatriverd ja -tõdesid miksiv. Peamine: «Sajandi lugu» pidi põhinema KOOSTÖÖL. 22 teatrit loosisid omale partneri, kellega koos tuuakse välja viimase saja aasta ühte aastakümmet käsitlev lavastus.

Praegu oleme aga seisus, et «loosiõnne» tõttu kokku määratud NO99 ja Theatrum ning Vanemuine ja Sõltumatu Tantsu Lava (STL) pole suutnud leida ühist osa. Tõsi, Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semperi ning Lembit Petersoni teatrite koostöö katkemise üheks põhjuseks oli Theatrumi remont, mis lõi plaanid segi, kuid mööda ei saa vaadata ka faktist, et põrkusid ka maailmavaated. NO99 leidis endale uued partnerid välismaalt, mis omakorda tähendab, et «Revolutsioon» jõuab väljapoole Eestit.

Vanemuise ja STLi «koostöö» tipnes aga sellega, et valmis kaks täiesti iseseisvat lavastust, mida peaks siduma veebileht. Ei seo see mitte midagi! Tegemist on segase veebimänguga, mida heausklikele piletiostjatele põrsana kotis maha müüakse.

Kui jätta kõrvale suutmatus teha koostööd – mis on tegelikult masendav –, siis kahjuks ei saa «Sajandi loo» sarja kolme esimese lavastuse kohta öelda ka teatrisündmus.

NO99 «NO34 Revolutsioon» esietendus kaks korda. 16. augustil Naissaarel publiku ette jõudnud lavastus oli pooleli, puudus iga väiksema detailini paika lihvitud ruum-liikumine-mõte ehk siis Ene-Liis Semperi ja Tiit Ojasoo kaubamärk (samas oli põnev näha nende tööprotsessi ühte momenti, mis tavaliselt jääb publikule varjatuks).

Kuu aega hiljem NO99 kodusaalis nägi juba viimistletud lavastust, kuid Eesti omapäraseima ja tugevaima teatripaari võimsaks tagasitulekuks lavastus siiski ei kujunenud. Aga just seda osa publikust, kaasa arvatud mina, oli oodanud. Võib öelda, et selle ootusega oli «Revolutsioonile» pandud liialt suur tähendus, mida üks iseseisev kunstiteos ei peaks kandma, aga midagi pole teha, NO99 truu publik ootab signaali, et nende teater on pärast turbulentseid aegu endiselt alles. Ja mitte ainult alles, vaid huvitav ja kõnetav. «NO34 Revolutsioon» on lavastus, mida võib soovitada, aga ta ei ületa teatri enda kõrgele seatud latti.

«Revolutsioon» nõuab näitlejatelt meeletut füüsilist pingutust, taas kord on nad iseend ületanud. NO99 lavastus pidi loosi tahtel rääkima Eesti ajaloost aastail 1900–1910. Loomulikult võis näha lavastuses vihjeid sellele perioodile, olgu selleks siis punased kangad või uue maailma loomine läbi silla-taevakaare ehituse, kuid ennekõike oli see lavastus meie tänasest päevast.

Olles vahetult enne NO99 kodusaali esietendust elanud meediaruumis, mis näitas orkaani Irma laastamistööd, ning häirituna USA presidendi kliimasoojenemise retoorikast, nägin teatrisaalis just Irma hävingu tagajärgi – loodus on tugevam kui meie ehitatud maailm, ja NO99 enese orkaan ei jätnud teatrit siiski puutumata.

STL «Rännakud. Tõotatud maa» oli tore performance, kus võluv ja kaunilt naeratav Kadri Noormets (kunstnikunimi kadrinoormets) kütkestab publikut oma süütuse ja koketeeriva abitusega.

Lavastuste tutvustav tekst väitis, et kadrinoormets on saanud tõuke 3400 eestlase väljarännust Brasiiliasse. Lisaks lubati, et tegemist on teekonnaga keele ja kodumaa mõtteruumis. Rännakut tõesti näidati – kadrinoormets ronis papist ehitatud muljetavaldava mäe otsa ja sealt siis alla, ja nii sadu kordi (etenduse ajal pidi ka publik korraks rändama). Rännak tipnes efektse stseeniga, mäe otsast leitud paradiisiga – vanniga, kus siis kadrinoormets lõpuks rahu ja õnne leiab (või oma otsitud kodu).

See 75 minutit, mis kulus ebamugaval pingil istumiseks, endaga peeglist tõtt vaatamiseks, etendaja jälgimiseks, oli kahtlemata meeldivalt sisustatud. Ilusat inimest, kes on energiast pungil ja tahab oma asja teha, on hea (isegi puhastav) vaadata. Aga mida tahtis kunstnik öelda, mida rääkida? Oletada võiks palju, aga milleks? Sest tegelikkus on see, et kõik, mida autor tahtis öelda või ütles, jäi minu kui vaataja jaoks liialt krüpteerituks.

Kui NO99 lavastusest andis leida viiteid eelmise sajandi algusaastatele, siis «Rännakus» näha midagi, mis seostuks 1920.–1930. aastatega, on võimatu. Loomulikult võib liivakarva papiga vooderdatud ruumis (hea ja nutikas lavakujundus) näha Brasiiliat või ka Eestit… Heatahtlik vaataja näeb alati seda, mida tal kästakse/palutakse näha.

Vanemuise «Rännakud. Maarjamaa laulud» lavastas Tiit Palu ja eesti keelest rääkivas loos – nii vähemalt lubati – teevad kaasa Külliki Saldre, Marika Barabanštšikova, Piret Laurimaa, Tiit Palu, Merle Jääger, Margus Jaanovits, Reimo Sagor, Jaanus Tepomees ja lisaks 11 Vanemuise tantsijat.

Palu «Rännakute» algus on päris paljutõotav, elektriliine-ülikoolisambaid meenutavate sammaste all (kunstnik Silver Vahtre) kohtuvad kaks meest. Robotlikult rääkiv Tiit Palu tegelaskuju (Johannes Voldemar Veski) saab pimedas ruumis maailmalt-jumalalt (kes enda kohta ütleb, et ta on osa jõust, kes kõikjal tõstab pead, kurja kavatseb, kuid kurja saadab head) «töökäsu» anda eestlastele keel, millega saab mõelda mõeldamatust. Palu ja Reimo Sagari nauditav sõnamäng kruvib lootused üles.

Kohati emakeelepäeva kooliaktuse sõnavõtte meenutanud mõtisklused eestluse ja eesti keele üle olid üsnagi huvitavad, nauditavalt esitas oma monoloogi näiteks Merle Jääger. Samas oli väga kahju Külliki Saldrest, kes kehastas vaikivat ema, ja seetõttu ei jäänud tal midagi muud üle, kui laval lihtsalt silmi pööritada ja sõnatult ohata. Monoloogidele andsid palju juurde Carmen Seljamaa kasvava-kahaneva lillepuu videolahendus ja Kanadast pärit helilooja Kara-Lis Coverdale’i muusika.

Võiks öelda, et esimesed 45 minutit oli kõik täitsa OK, kuid siis vallutasid Vanemuise väikse saali lava miskipärast tantsijad. Tõsi see on, algselt pidi Vanemuine ja STL koostöös lavastuse tegema, seega tants oli kontseptsiooni juba enne kahe teatrimaja lahkuminekut sisse kirjutatud. Aga lavastamine on ju loobumise protsess, seega võinuks ja pidanuks tantsust loobuma või tegema midagigi, mis seoks Tiit Palu lavastatud monolooge ja Ruslan Stepanovi koreograafiat.

Võiks ju oletada, et lavastuslike vahendite ja žanri nii kardinaalne muutus on kontseptuaalne. Kui Kõikvõimas andis Veskile ülesandeks luua eestlastele maailm, kus kõneletakse eesti keeles, siis tänu väljarändele (viide siis kadrinoormetsa lavastusele) on meie esiisade maal võimust võtnud võõrad, kes ei mõista meie keelt kõneleda ja peavad suhtlemiseks kasutama kehakeelt. Koosneb ju Vanemuise tantsutrupp ja sellesse lavastusse valitud tantsijad suures osas mitte-eestlastest (esimese tantsijana tuligi lavale mustanahaline Brandon Alexander, võrratu tantsija).

Mul on kahju, aga pärast sarja «Sajandi lugu» esimesi töid tuleb tõdeda, et midagi selle suure projekti juures on läinud väga valesti. Ma ei arva, et Eestist ja viimasest sajast aastast rääkivates lavastustes peaksid olema ajastutruud kostüümidraamad, sugugi mitte, kuid arvatavasti hirmust liialt lihtsana ja pateetiliselt mõjuda, on valitud vaid tegijatele endile mõistetav vorm ja sõnum.

Aga lootus sureb viimasena. Kümme esietendust on veel ees.