Bukahooliku märg unenägu


Igasuguse kunsti (nii teatri kui kirjanduse kui mis iganes kunstiliigi) edu ja mõju seisnevat eelkõige vaataja võimaluses ennast ära tunda, näha teoses iseennast. Selles ohhoo-hetkes, kus publik tunneb, et ta ei ole üksi, keegi mõistab teda ja mõtleb veel samamoodi. Mistõttu edukas looja on see, kes suudab tabada teemat, mis kõnetab võimalikult suurt hulka inimesi, ning esitada seda viisil, mida nad mõistavad.

See eeldab head inimesetundmist, kuid mis veelgi olulisem, head iseenese tundmist, et leida see teema ja ühisosa, mis autorit teistega seob. Nagu õpetas iiri kirjanik Frank McCourt, kirjuta ainult sellest, mida sa tõeliselt tead ja tunned, sest vaid nii oled sa siiras, veenev ja vahetu ning jõuad lugejani. Leia enese ja publiku ühisosa.

Just sellele isikliku vahetu kogemuse nupule on kogu vaimse raskusega vajutanud autor ja lavastaja Tiit Palu Vanemuise uuslavastuses «Põlenud mägi». Eesti kultuurisõbraliku publiku ühisosaks on kindlasti raamatulembus. Kas enese, vanemate või vanavanemate kodude seinu katvad lõputud riiulitäied vanu köiteid.

Nõukaaja parim pärand, kui raamatud olid odavad ja tiraažid suured. Aeg, mil inimesed massiliselt ostsid ja lugesid raamatuid – need olid olulised, neid jahiti, neist kõneleti, neid armastati.

Kui nüüd aga üks noor inimene saab ootamatult sellise tolmunud raamatukogu omanikuks, kus 10 000 aegunud või hoopis aegumatut köidet oma saatust ootavad? Teosed, mida pole kellelgi tarvis, sest need on kõigil juba olemas. Mari (Ester Kuntu) ja Indrek (Jaanus Tepomees) seisavad silmitsi vanaonu pärandusega, juhtnööriks vaid lahkunu poetatud fraas «Põlenud mägi». Isegi teadmata, mida täpselt otsitakse, asutakse raamatuid läbi töötama.

Kadunud vanaonu korterisse koguneb teoseid lugema värvikas seltskond, kes esindavad erinevaid lugejatüüpe ja vaatenurki-seisukohti suhetes raamatutega ning kes terav-vaimukas tsitaatiderohkes vestluses neid tekkivaid küsimusi ja konflikte lahkavad. Iga bukahooliku unistus.

«Põlenud mägi» on kujund, mille Palu laenas Mats Traadi Palanumäest – see, mis jääb alles, kui kõik muu on läinud. Lavastus on ood raamatutele. Humoorikas, soe ja südamlik teos, mille puhul tegijate ja publiku ühisosa selgelt esile tõuseb. Näitlejad end koduselt, vabalt ja mugavalt tundmas, vahel siiralt ja südamest publikuga kaasa naermas. Tõeliselt värsked ja võluvad rollid, nii vanematelt kui noorematelt näitlejatelt. Vanameister Aivar Tommingas tegi oma seninähtuist parima rolli heasüdamliku ja erudeeritud professor Männikuna, kelle stoiline meelerahu, ammendamatu tsitaadivaramu ja nõtke huumor võidavad nii kaaskonna kui publiku südame.

Jaanus Tepomehe terav ja närviline Indrek, kes etenduse kulgedes uue mõtte ja hingamise leiab. Õrn, armas, õrn Mari (Ester Kuntu) Indreku rahuliku kaasana. Riho Kütsari tahumatu ja lihtsakoelise vaimuga kapten Kuusk. Ning noored armastajad Isabella (Kärt Tammjärv) ja Flavio (Reimo Sagor), kelle kirglik ja konfliktne suhe ehk enim küsimusi tõstatab.

Sagori Flavio õõnestab üldmuljet pisut rabeda ja toorena, Isabella on aga ehk lavastuse keerukaim karakter. Süvaromantilisest sinisukast plahvatab hetkeks raevutsev feminist ning need kaks poolust ei taha ühte karakterisse veenvalt ära mahtuda. Samas püstitab just Isabella ehk lavastuse olulisima küsimuse päris elust ja tõelisest elust.

Päris elu on argine reaalsus, tõeline elu aga fantaasia: «Tuleb valida, kas elada päris elus või tõelises elus. Mõlemas korraga ei saa.» Või siis lavastaja Tiit Palu sõnadega sellest tõelisest elust: «Normaalne elu, mis võiks olla võimalik.»

Inimene on narratiivne loom. Meie liigi kõiki isendeid hõlmavaks ühisosaks on võime jutustada lugusid ning armastus nende vastu. Kasutan juhust ja jutustan ka ise ühe «põlenud mäe» loo, ehkki võiksin rääkida mitu.

Võiksin jutustada, kuidas ma enne teatrisse minekut pool päeva uues kodus raamatukaste lahti pakkisin ja mõtlesin, mida nendega teha. Või siis sellest, kuidas tahtsin teatrisse autost raamatut kaasa võtta, et ooteajal lugeda, aga Austeni «Mansfield Park», vana tellis, ei mahtunud käekotti ära, ja kui rõõmus ma olin, leides teatriistmele valmis pandud raamatu, mida sirvida. Või kuidas ma ükskord solvusin, kui üks külaline mu raamaturiiuleid vaadates ütles, et see on tüüpiline eestlase raamatukogu – seal on need raamatud, mis kõigil on olemas.

Jutustan hoopis sellise loo: meil siin Härma talus elas üks vana mees, kes armastas raamatuid rohkem kui midagi muud. Elas üksi, kellegagi väga läbi ei käinud, kui pensioni sai, ostis raamatuid. Otsis raamatuid, kogus raamatuid, korjas raamatuid. Täitis nendega tasapisi oma maja – alguses riiulid ja seinad, siis põrandad, kuni ühel hetkel said toad raamatuid täis. Nii täis, et ukse kaudu enam majja ei pääsenudki. Mees jättis endale akna juurde väikese ava, kustkaudu üles lae alla raamatuvirnale ronida. Seal oli tal magamisase ning sinna ta lõpuks ka suri. Kogu ülejäänud maja oli raamatuid täis. Hiljem selgus, et vana maja ainult raamatute najal veel püsti püsiski. Pole üldse halb altar, millele end ohverdada.

Lõpetada tahaks aga väga austatud Marju Lepajõe sõnadega: «Inimesele ei ole antud suuremat naudingut kui see, mille inimene saab vaimsetest pingutustest. See on lihtsalt kõige suurem. Ja see on olemuselt kasutu. See on jumalik, kahtlemata.»

Postimees, 04.10.2016