Beatrice’i pseudoprobleemid


Vanemuise uuslavastus «Beatrice» on tulevikumaailmas kulgeva noore perekonna lugu, mis ainult põgusalt lahkab pere- ja sõprussuhteid muutuvas maailmas. Pealiskaudse loo ja loogikalünkadega konstrueeritud maailma seob tervikuks maitsekas lavakujundus.

Kuku raadio saates «Vanemuise veerand» lubas lavastaja Ain Mäeots, et see on päris lugu päris inimestega. Lubaduse teine pool peab tõesti paika, kuid esimene siiski mitte. Tegelased maadlevad väljamõeldud probleemiga ehk sellega, mis juhtub inimesega siis, kui tema teadvus sisestatakse teise inimese kehasse.

Selline olukord tekitab paratamatult pingeid nii peresuhetes kui ka sõpraderingis. Kuid see on probleemide esmatasand, millest edasi põhjalikumale käsitlusele lavastus ei liigu ning selle tõsimeelne kujutamine laval asendub kaasamõtlemise igavusega.

Tehnoloogia, teadvuse ja kehaga seonduvate eetiliste küsimuste tõstatamine on igati kiiduväärt. Aga kui sealjuures ei esitata uut lähenemist sellistele aegumatutele filosoofilistele probleemidele nagu eksistents, surm ja looja vastutus, mida käsitlevad juba klassikateosed, nagu «Jumalik komöödia» või «Frankenstein», on kogu näidendi eetiline pagas oma tulevikulisest vaatepunktist hoolimata aegunud ja pretensioonitu.

Digisurm

Lavastuse peategelane Tom (Priit Strandberg) laseb oma liiklusõnnetuses hukkunud naise Kristi (Marian Heinat) digiteeritud teadvuse sisestada surrogaatkehasse (Kärt Tammjärv) ega oska sealjuures ette näha sellega kaasnevaid elementaarseid probleeme, nagu füüsiline võõristamine või ebamugavus. Selle tõttu minetab kogu lugu oma usutavuse. Veel enam eetiliselt nii tundlike teemade kontekstis nagu seda on surm või õigus oma keha üle otsustada.

Laval esitatakse küll mitmeid temaatilisi küsimusi, kuid ei käsitleta neist ühtegi süvitsi. Erinevaid vaatenurki esitavatest dialoogidest ja vaidlustest on ehk kõige huvitavam teise tegelaspaari (Veiko Porkanen ja Linda Kolde) vestlus suremisest ja sellega seonduvatest valikutest digitaalseid jäädvustusvõimalusi täis maailmas.

Olgugi et nende dialoogi on huvitav jälgida, jõuab see tagasi selleni, et suremine on lõplik ja nii see peakski jääma. Kuid ka see on poolik käsitlus olukorras, kus meie seast lahkunud inimestest jäävad järele funktsioneerivad sotsiaalmeediakontod. Kuidas toimub surm sotsiaalmeedias ja kuidas see võiks mõjutada matmisrituaale ja leinamist, on palju aktuaalsem teema kui inimese kohanemine muutuva kehaga.

Arhailine tulevik

Kohmakas ja komistav surro­gaattegelane laval ei ole võimeline arvestatavalt tõstatama keha ja teadvuse problemaatikat ajal, mil ilukirurgia, elundidoonorlus, soovahetusoperatsioonid ja isegi funktsioneerivate siseorganite 3D-printimine on juba eilne päev.

Kehadoonorlus mõjub ka lavamaailma sees arhailise ja isegi ebaloogilisena. Kui tehnoloogia on juba nii peen, et võimaldab ühe inimese teadvust sisestada teise inimese kehasse ja selle ajal teadvust ka kellegi teise eelistuste järgi kujundada, siis peaks kellegi füüsilise keha koopia loomine olema vähemalt sama lihtne.

Täpselt sama iganenud ja võõrana mõjuvad selles meditsiinilist ja tehnoloogilist revolutsiooni kujutavas ekraanide ja tehisintellektide maailmas tolmuimeja, jalgratas ja uksekell. Detailidest hoolimata on lavastuse kõige nauditavam osa lavakujundus. Liikuvate pindade dünaamilisus ja funktsionaalsus kõrvuti lava tühja pinnaga on inspireerivalt avatud ja ebakindlust tekitav, nagu ka tulevik.